Uus Pajero ei eputa

maastikusuutlikkus, praktilisus kitsas juhikoht, dünaamika

Uus Mitsubishi Pajero rõhub enam maastikuauto tõsisematele omadustele kui glamuurile.

Välimuse sarnasus eelmise mudeliga pole sugugi põhjendatav disainerite mõttelaiskuse või julguse puudumisega. Joonestuslaualt tulid lennukad, kõrberalli-Pajerost inspireeritud ideed, aga need pandi kalevi alla – uuringud näitasid, et Pajero ostja lihtsalt ei taha sellist autot. Kuna 70 protsenti uue Pajero soetajatest tuleb Mitsubishi arvamuse kohaselt varasema põlvkonna mudeli omanike seast, ei saanud nende seisukohale vilistada.

Kolmeukselisena alates 499 000 kroonist maksev ja viieukselisena 559 000 kroonist pihta hakkavate hindadega Pajero konkurentide puudust ei tunne, nimetagem Toyota Land Cruiserit, Nissan Pathfinderit ja Jeep Grand Cherokeed. Esimese ja viimase ees omab Mitsubishi hinnaeelist, keskmise ees mitte.

Ilmajaam kaasas

Varustusega pole Pajerol baastasemelgi koonerdatud. Kui sätendavaid jubinaid saaks loetleda vähem kui tippversioonil, siis maastikusõiduks vajaliku poolest leiavad nii odavaima kui kallima Pajero ostjad end võrdsest seisust. Ei kaitse ju hõbedane karterikaitse mootorit paremini kui must!

Sisemuses jätkub praktiline-asjalik teema. Erinevate veoskeemide (kokku neli) vahel saab valida kangi abil, samas lähedal paikneb ka tagadiferentsiaali lukustusnupp. Armatuurlaua keskel särab ekraan, mis näitab helisüsteemi ja reisiarvuti näite.

Muide, Pajero sõitjatel on kogu aeg kaasas väike ilmajaam: auto mõõdab ka õhurõhku ning suudab kuvada graafikuid, kuidas õhurõhk ja temperatuur viimaste tundide jooksul on muutunud. Inforikka süsteemi ekraani miinusena tuleb märkida halba loetavust päikesevalguses, pisut sügavam uputamine armtuurlauda vähendanuks probleemi.

Kui teises istmereas (muide, viieukselise pakiruumi mahub siledaks põrandaks kokku klapitav lisaiste kahele) jagub ruumi lahedalt, siis juhikohal tunneb sajakilone end ahistatuna. Vasak õlg toetab vastu ust ning vasak jalgki vajaks enam ruumi.

Maastikul kodus

Pisiebamugavused ununevad, kui läheb sõiduks. Eriti puudutab see maastikul turnimist, seal näib piiriks olevat tõesti ainult taevas. Aeglusti, lukustatavad kesk- ja tagadiferentsiaal, 22,5sentimeetrine kliirens, lühikesed ülendid ning maastikusõiduks sobilik vedrustus lubavad Pajerol ronida ka rasketes oludes elegantselt, justkui vähimagi pingutuseta.

Samas ei tähenda maastikusuutlik vedrustus lootusetut “ujumist” asfaldil. Pajero liigub kindlalt – mitte küll päris sõiduautolikult, kuid juhitavus ei anna kriitikaks mingit põhjust.

3,2liitrine diiselmootor annab oma 170 hobujõu ja 373 njuutonmeetriga (manuaalkäigukasti puhul vastavad näitajad 160 ja 381), mis jõuavad ratasteni läbi viiekäigulise automaatkäigusti, Pajerole siiski vaid hindele “rahuldav” vastava dünaamika. 0–100 km/h ajaks kirjutatakse 12,9 sekundit.

Maastikul müttamiseks jätkub jõuallikal rammu piisavalt. 3,3tonnine järelhaagis pole kirjade järgi kah probleem, kuid sprinterit ärge diisel-Pajerost otsige.

Küll aga leidub rohkem temperamenti kolmeukselises: juba väiksemad mõõdud ja napim kaal lisavad käitumisse tulisust. Kui kapoti all liigutab oma kuut kolbi 3,8liitrine ottomootor, mõõdetakse kiirendusajaks 0–100 km/h kümme sekundit.