Volvo C30 kõnnib omapead

- -

Hoolimata 220hobujõulisest mootorist, ei pane Volvo C30 T5 pahaks, kui temaga aeglaselt sõita. Pilke püüab ta kihutamatagi.

Kui sama südame, ent viie enamhobujõuga Ford Focus ST paneb pahaks, kui temaga kurvilisel teel liiga aeglaselt sõita, siis C30 T5 ei provotseeri juhti millekski. Kui aga algatus tuleb roolikeerajalt, läheb väikseim Volvo mänguga kaasa.

312 000 kroonist algavate hindadega C30 astub vastu rivaalidele, mis teavad samuti sõidurõõmu tähendust. Esmalt muidugi BMW 1. seeria, mille odavaim versioon maksab 341 400 krooni (erinevalt Volvost on see tagaveoline ja viie uksega), aga ka 319 000 kroonist algavate hindadega Audi A3. Kui nimetatud Audi ja BMW mudelite baasversioonide kapoti all on 1,6liitrine mootor, siis Volvol 1,8.

C30 odavaima versiooni varustusnimekirjast leiab kõik vajaliku, kuid samas võib kasvatada tippmudeli T5 hinna peaaegu 600 000 kroonini nagu testiautol. Varustuse nimekiri pakub võimaluse komplekteerida pisi-Volvost peaaegu et luksusauto.

Atleetlik, kuid mugav

Lisaks n-ö tavapärasele turvavarustusele tasub märkida lühenditega IDIS ja BLIS tähistatavaid süsteeme. Esimene kuulub baasvarustusse ning töötab sekretärina – kui juht kasutab auto käed-vabad-telefonisüsteemi, ei ühendata pingelises liiklusolukorras telefonikõnesid ega teavitata SMSidest. Teise süsteemi leiab lisade seast ja see hoiab märgutulukeste abil juhti kursis peeglite pimealas toimuvaga.

Et Volvo C30 ei ole päris kindlasti auto igale maitsele, peaks saama selgeks juba esimesest pilgust. Selle roolija sõidab otseteed tähelepanu keskmesse ning mõnele see meeldib, mõnele mitte.

Sisemus omas konservatiivsuses satub hoogsa, laiade "õlgadega" välimusega veidi isegi vastuollu. Mitte et oleks oodanud Volvo sõitjateruumist uulitsapoisilikku eputamist, kuid hea maitse piires auto iseloomu esiletoomist küll. Kapoti all on ikkagi 220 hobujõudu. Siiski saab pikast varustusnimekirjast valida ka erksamaid toone kui testiauto must.

Tänavakaklustesse ei trügi

Kui kujustuse üle võib vaielda, siis vaieldamatult on paigas juhikoha ergonoomika. Tumedad nupud leiab lihvitud terase tooni keskkonsoolilt hõlpsalt ja mugavalt. Näidikuplokile lisab informatiivsust ekraan teadete ja reisarvuti näitude tarvis.

C30 on ehitatud neljale ja neljal on seal ka mugav. Taga ei ole n-ö pikka pinki, vaid selge kujuga ja käetoega eraldatav kaheosaline iste. Pakiruumi mahukus ei kuulu C30 tugevuste hulka nagu ka kitsas laadimisava.

Võimas turbomootor peab end C30 pardal üleval viisakalt, jorisevat kraaklejat Volvost ei leia. Küll aga suudab see viisakas ja leplik nurruja näidata ka iseloomu teist poolt, kui parempoolne pedaal võimalikult põranda ligi suruda. Automaatkäigukastiga väike Volvo lausa hüppab maanteel aeglasematest mööda ja saavutab testis 0–100 km/h mõõtmisel tehaseandmetest parema tulemuse – 7 sekundit.

Mootorivalikust peaks igaüks leidma sobiva, olgu siis eesmärgiks ökonoomsus või dünaamika. Eestis pakutavatest väikseim, 1,8liitrine arendab 125 hobujõudu, valik tipneb testiautolgi olnud turbomootoriga. Valikus leidub ka kaks diislit.

Vedrustuse tööd iseloomustades jääb sõnadest “pehme” ja “jäik” selgelt väheks. Viimistletud, suunaga sportlikkusele, kuid mitte ebamugav, oleks kõige lühem võimalik kirjeldus. Igatahes suudab C30 liikuda väga vilkalt, käituda seejuures tasakaalukalt ning mitte olla selle kõige taustal rabe nagu sportauto.

Juhitavuskatsetel näitab C30 tipptulemusi, kuid tähtsamgi veel, käitub turvaliselt. Ta ei lähe ootamatult libisema, temas pole grammigi rahutust, pahelist kutset lasta hobujõud märatsema. Mõni võib öelda, et igav. Aga kiire ja hästi juhitav auto ei peagi ju alati olema sportauto.