Teravate elamusteta C-klass

varustus, juhitavus, mootorid konkurentidest kallim

Kui võimsa südamega Mercedese C-klassi sõidumuljeid vahendasime Lõuna-Euroopa teedelt, siis väiksema mootoriga uustulnukat proovisime Eestis.

Esimene kohtumine autoga on meeldiv. Silm puhkab välimusel ning siseviimistlus on kvaliteetne. Kiire pilk juhtnuppudele – needki paiknevad igati loogilistes kohtades. Kuna proovi­auto varustuses puudub istme kõrguse reguleerimise võimalus, tekkib üle keskmise pikkusega juhil siiski õige isteasendi leidmisel raskusi.

Diiselmootori häält pole sõitjateruumi kuulda. Kohaltvõtt on meeldivalt sujuv, linnakiirusel sõites ning ka ummikus istudes vahetab automaatkäigukast käike märkamatult.

Maan­teel möödasõiduks gaasi vajutades võtab käigukast ehk liiga pika mõttepausi, kasutades Sport-režiimi, muutub seis paremaks.

2000 pöörde juures koguni 400njuutonmeetrist momenti pakkuv diiselmootor suhtub alguses kiirendusse kahtlevalt, justkui oodates, kas juht ikka tahab just seda. Kui aga auto liikuma hakkab, ei peata teda miski.

Kel Mercedesega vähem kogemusi, seda võib häirida margile omane suunatulede ja klaasipuhastite juhtimine samalt hoovalt. Selle kohal paikneb veel ka kiirusehoidiku juhthoob, mida sõrm suunatulesid lülitades tihti tabab.

Liigaktiivne veojõukontroll

Vahepeatus Aravete kardirajal annab võimaluse autot proovida ekstreemsemates oludes. Elektroonika uljalt külg ees sõita ei lase, küll aga veenab C-klass oma kindlas juhitavuses.

Kui rajal võis elektroonilist abimeest kiruda, siis hiljem liikluses võib seda ainult tänada. Kui Piibe maanteel otsustas ühe Volkswageni juht ilma igasuguse märguandeta ning möödasõitu alustanud autost hoolimata vasakpöörde sooritada. Jõuliselt pidurdav Mercedes säilitas juhitavuse ning kokkupõrkeohtu ei tekkinud.

Auto käitub meeldivalt tasakaalukalt, vedrustus summutab mööda auklikku Piibe maan­teed sõites päris suuredki ebatasasused.