Laguna parandab mainet

ökonoomne diiselmootor, sõidumugavus, hea turvavarustus disain, pearuum tagaistmel, keskpärase mahukusega pakiruum

Uus Renault Laguna on seest efektsem kui väljast, kuid sisemised väärtused ei piirdu vaid kauni disainiga.

Väliskujustuse üle võib vaielda, kuid iludusvõistlusel võiks eelmine Laguna siiski saada koha uuest kõrgemal. Võib-olla on asi selles, et meenutades Megane’i, Vel Satis’d ja Avantime’i olid ootused lihtsalt suuremad kui lõpuks metalliks materialiseerus. Sisemuses pole aga kahtlustki – uus Laguna trügib nii materjalide, kvaliteedi kui silmailuga mängumaale, kus oleme harjunud nägema premium-marke.

Olles tunnistanud, et eelmise Lagunaga oli kvaliteediprobleeme, annab uue mudeli sõitjateruum igatahes jõulise kvaliteedisõnumi. Kuidas on lood töökindlusega, seda näitab loomulikult aeg, küll aga jätkub tootjal enesekindlust pakkuda kolmeaastast või 150 000kilomeetrist garantiid.

Laguna hinnad kuuluvad keskautode puhul tavalisse vahemikku, odavaima 1,6liitrise ottomootoriga saab Laguna soetada 294 900 krooni eest, tippversioonid ületavad poole miljoni piiri.

“Minidiisel” saab hakkama

Varustusnimekiri jätab vähe soovimisruumi juba baastasemelgi, küll aga tuleb kõigi komplektide puhul juurde osta esiistmete soojendus ning kahel odavamal laternapesurid. Kallimatel valgustavad teed ksenoonlaternad, millega kaasnevad ka pesurid.

Laguna käivitub nupuvajutusest, sõltuvalt varustusest tuleb võtit asendav kaart pista lugejasse või piisab selle olemasolust taskus. Muide, uuendati ka kaarti ennast, uus sai niiskusele vastupidavam. Temaatiliselt grupeeritud lülitite hulgas näib pisut eksinuna kiirusehoidiku nupp keskkonsoolil. Kiiruse salvestamine mällu ja muud seadistused käivad siiski roolil asuvate klahvide abil.

Tagaistmel jagub jalaruumi lahedalt, pearuumiga pole aga priisata, juba 181sentimeetrisel reisijal riivavad juuksed lage. Luukpära 450liitrine pakiruum ei kuulu mahukuselt klassi tippu, kuid pole ka väike. Plussina saab märkida ka selle hõlpsat suurendamist ja selle tulemusena moodustuvat peaaegu siledat põrandat.

Mootorivalik jääb piiridesse 110–173 hobujõudu, pakutakse kolme bensiini ja nelja diislikütust põletavat jõuallikat. See, et 170hobujõuline turboga täiendatud ottomootor kesklassi autot reipalt liigutada suudab, ei vaja tõestamist, aga et 1,5liitrine diiselgi saab sellega hakkama, on proovimata raske uskuda. Aga saab. Turboga varustatud pooleteiseliitrine esineb südikalt ja tarbib vähe kütust. 240njuutonmeetrine pöördemoment antakse juhi käsutusse 2000 pöördel minutis, keskmiseks kütusekuluks kirjutatakse 4,9 liitrit ning kiirendusajaks 0–100 km/h 12,1 sekundit. Viimane number jätab veidi petliku mulje, möödasõidureipust pakutakse rohkem kui “kaksteist” oodata lubaks.

Mugav minek

Sõiduomadustes tõuseb esile mugavus, auklik tee pole Lagunale probleemiks. Kiiremal sõidul ebatasasel teel teatab siiski väändetalaga lahendatud tagavedrustus, et kõigi konarustega ei kavatse ta kaasa mängida, ja muudab käitumise rahutuks. Maanteel astub Laguna kindlalt ja pingevabalt.

Võitlus sisemüraga on Renault’ inseneridel lõppenud peaaegu võidukalt, üldiselt vaikses sõitjateruumis pääseb pinnatud kattel siiski häirima madal kumin.