Sedaan-Astra ei pirtsuta

disain, mahukas pakiruum, sõidumugavus baasvarustus, müraisolatsioon

Sedaankerega Opel Astra mitte ainult ei näe hea välja, vaid tuleb nurisemata toime isegi kehvade teeoludega.

Viimane pole ka ime, ehitati auto ju ennekõike Ida-Euroopale, kus teed pole just peegelsiledad. Väike ime on aga auto kena välisilme – mitte et Opeli disainil laiemalt midagi viga oleks, kuid ajalugu tunneb mitme teise tootja Ida-Euroopale mõeldud sedaane, mille kirjeldamisel oleks raske jääda viisaka sõnakasutuse piiridesse.

Pikkuselt trügib napilt alla 4,6meetrine sedaan-Astra juba keskautode mängumaale, olles näiteks Vectrast vaid 2,4 sentimeetrit lühem. Hinnalt jääb aga ikka väikekeskautoks, odavaim maksab 230 534 krooni. Varustust sisaldub selles summas minimaalselt: lisa tuleb maksta isegi päevatulede automaatlüliti eest, rääkimata raadiost, konditsioneerist ja istmesoojendusest. Lisade võimalusi jagub aga igale maitsele 17tollistest valuvelgedest ksenoonlaternateni.

Suured välismõõtmed tähendavad avarat sõitjateruumi ning isegi klass kõrgemate autode konkurentsis väga mahukat, 490liitrist pakiruumi. Juhikoht ei erine luukpära-Astra omast. Koostekvaliteet on Poolas toodetaval autol igati tasemel.

Ehitatud kehvadele teedele

1,6liitrine ottomootor hoiab kulud madalal, sellega varustatud auto saab odavaima hinnaga ning kütusekulu jääb samuti tagasihoidlikuks. Diislid on muidugi veel säästlikumad kui nimetatu oma 6,5liitrise keskmise kuluga sajale kilomeetrile, kuid ka kallimad soetada. Temperamenti ja peadpööritavat kiirendust ei maksa muidugi 1,6st oodata.

Vedrustus häälestati selgelt kehvadel teedel mugavat kulgemist pakkuma, kuid siiski mitte vedelalt õõtsuma. Sedaan-Ast­ra sõidab mugavalt, kuid kindlalt. Rooligi hea tagasiside tuleb sõidukindlusele kasuks.

Hilissügiseselt hukas kruusateedel saab lisavarustuse nimekirjas karterikaitset eviv Astra asjalikult hakkama, kuid paljastab ka ühe asfaldil märkmatuks jäänud miinuse: heliisolatsioon tagumistes rattakoobastes jätab soovida.