Täiuslikkusele lähedal

varustus, mugavus, mootor, sõiduomadused jalaruum tagaistmel, puudub diiselmootor

Lexuse keskmine mudel GS on vähemalt seni mõnevõrra teiste mudelite – lipulaeva LS-i ja odavaima-pisima IS-i – varju jäänud. Teenimatult! Värskelt uuendatuna pakub see kõike, mida ühelt luksusautolt nõuda võiks.

GS on tootmises 2005. aastast. Nüüd oli aeg paras, et autole veidi nooruslikumat hingamist anda. Lexusele-Toyota filosoofiale “miks muuta seda, mis toimib” omaselt võeti asja rahulikult. Kes spetsiaalselt GS-i olemusse ei süüvi, ei saa ka aru, et midagi muutunud oleks.

Väliselt on teistmoodi kujuga kaitserauad, natuke kroomisem on esivõre, suunatuled kolisid küljepeeglitesse ja valikusse lisandus uusi värve. Samas stiilis lihvimistööd tehti ka sõitjateruumis. Mootorivalikusse kuulub endiselt kolm jõuallikat.

Proovisõidus oli kolmeliitrine V-6, sellele lisaks hübriidmootor. Kolmas variant – 4,3liitrine V-8 on asendunud 4,6liitrisega, mille 255 kW (347 hj) suudavad raske auto sajani lennutada sportautoliku 5,8 sekundiga. Õhku paisatavate heitgaaside hulk on seejuures isegi vähenenud. Alaväärseks ei maksa pidada ka V-6, selle 183 kW (249 hj) töötavad märkimisväärselt siidiselt ning jõupuudust võib ette heita tõepoolest vaid see, kes viieliitrise masinaga sõitma harjunud.

Lexus ise on uhke auto vähese kütusetarbe üle ning tõepoolest – see võib küll üsna uskumatult kõlada, kuid maanteel sõidab GS300 tõesti nii, nagu tehas lubab, ehk võtab napilt seitsme liitri ringis bensiini saja kilomeetri kohta. V-6 on varustatud kuuekäigulise automaatkäigukastiga, V-8 kaheksakäigulisega ning hübriid variaatorülekandega.

Millega Lexus algusest peale au ja kuulsust on kogunud, on sõitjateruumi vaiksus. GS300 hiilgab siin niisamuti. Tõmbate ukse enda tagant kinni ning olete muust maailmast paremini isoleeritud kui vanade akendega korteris. Panete tagumise käigu sisse, keskonsooli ilmub kaamerapilt auto taga toimuvast, sirm tagumise akna eest vajub alla ning küljepeeglid muudavad asendit.

Samasuguse hoolitsusega valvab GS teie järel kogu edasise sõidu vältel. Kiirusehoidja hoiab pikivahet, parkimisabi hoiatab liiga lähedal olevate objektide eest ja näidikupaneel muudab vastavalt vajadusele heledust, et nähtavus ikka parimana säiliks…Teie istute vaikselt tugitoolis, kuulate läbi kümne kõlari lemmikmuusikat, naudite päikselist päeva ning teed, mis enam nii auklik ei tundugi. Mnjah, rooli peab ka ikka keerama.

Täiustatud on roolisüsteemi ja veermikku ning varem lisana müüdud reguleeritav vedrustus (sport-või tavaline) on nüüd GS-i standardvarustuses, kuid sport-seadet Eesti teedel üldjuhul vaja ei lähe. Selleta on sõit oluliselt mugavam, kurvides kihutamiseks suurt Lexust ei osteta ja maanteelgi on piirkiirus ju parimal juhul 120. Mis siis pealkirjas mainitud täiuslikkusest puudu jääb? Vast suurima miinusena pole tagumisel istmel ruumi nii palju, kui ootaks. Vaevalt et Eestis paljud GS-i tagaistmel sõitmiseks ostavad, kuid siiski – põlved käivad pikematel vastu juhiistme seljatuge.

Hiirvaikses sõitjateruumis hakkas lõpuks häirima ka krobeliste talverehvide kumin. Ja kuue plaadiga stereosüsteem võiks CDsid kiiremini vahetada ja automaatkäigukast pole päris sama sujuv kui see Lexuse kaheksakäiguline… Aga noh, see on juba tõepoolest norimine norimise pärast.