Eriti praktiline Honda Jazz

sõitjateruumi ümberseatavus, praktilisus, ökonoomsus, sõidumugavus lühikesed istmepadjad, roolitunnetus maanteekiirusel

Juba eelmine Honda Jazz paistis silma nutikate lahendustega sõitjateruumi ümberseadmisel, kuid uus annab selleks veelgi rohkem võimalusi.

Nii saab Jazziga sõidutada nelja reisijat, kuid pärast mõningaid ümberkorraldusi ja kolmest sõitjast loobumist vedada näiteks kolme maastikuratast. 3,9meetrine Jazz on suuteline pardale võtma kuni 2,4meetri pikkuseid esemeid ja vastava varustuse olemasolul saab kasutada piltlikult öeldes lausa kolme pakiruumi.

Esimene on muidugi tavapärane, teine selle all, seda juhul kui autol pruugitakse varuratta asemel rehviparanduskomplekti, ning kuna tagaistmete padjad saab vastu seljatuge üles klappida, tekib esiistmete taha veel omakorda pakiruum.

Muidugi, küllap nii põhjalikku asjade sorteerimist autos kuigi tihti ette ei tule, et kõik kolm korraga kasutusele võtta, aga vajadus jagada pakiruumis väiksemaid ja suuremaid kandameid kas või nende ringi loksumise vältimiseks või vedada midagi, mis pakiruumi kõrguse poolest ei mahu, aga peab kindlasti olema paigutatud püsti, kas või toalille nagu fotol, pole ju erakordne.

Pakiruumi maht 399 liitrit on väikese auto kohta samuti tähelepanuväärne.

Hea nähtavus

Välimuselt muudeti Jazzi mõistagi nüüdisaegsemaks, kuid mingist disainirevolutsioonist juttu pole. Uus Jazz on eelkäijast veidi pikem ja laiem, tuuleklaas suurem ja eesmised piilarid õhemad. Kahest esimesest võidavad sõitjad, eriti tagaistujad, kellele leidub peaaegu kaks sentimeetrit enam põlveruumi, kahest viimasest nagu ka suurematest küljeklaasidest piilari ja ukse vahel juht, kelle vaateväli ette ja külgedele on erakordselt hea. Tagurdamisel soodustab nähtavust võimalus tagaistmete peatoed istmesse uputada.

Sõitjateruumi kujustus klapib välisega: moodne, kuid asjalik. Säärast mängulisust nagu näiteks Civicus Jazzist ei leia – pilgule on kõik tuttav ja turvaline, sama saavad öelda ka mõistus ja käed, sest nupud-lülitid asuvad just neis paikades, kus ootuspärane. Miinuseks osutuvad lühikesed istmepadjad, mis ei toeta jalgu piisaval määral.

Valikus kaks mootorit

Novembris Eestis müügile jõudva uue Jazzi hinnad polnud Autolehe trükkimineku ajal veel teada nagu ka täpne varustusloetelu. Küll oli teada, et hinnad tulevad ligilähedased vanal Jazzi omadele ja varustuse valik saab laiem.

Kui vanal Jazzil oli ainus mootorivõimalus 1,4liitrine 83hobujõuline, siis uuele pakutakse valikut kahest: 1,2liitrine arendab 90 ja 1,4liitrine 100 hobujõudu. Kütusekulu täpsed andmed polnud Autolehe trükkimineku ajal samuti veel teada, kuid väike orientiir siiski – 1,2liitrise keskmine bensiinitarve on 5,3 liitrit sajale kilomeetrile.

Hoolimata napist töömahust suudab 1,2liitrine Jazzile anda linnasõiduks piisavalt reipa mineku. Ei pea olema Einstein, et mõista: maanteel möödasõitude sooritamiseks vajavad nii 90 hobujõudu kui ka 114 njuutunomeetrit piisavalt aega ning arvukalt väntvõllipöördeid.

Samas ei maksa Jazzi nappe mõõtmeid just maanteesõitu silmas pidades peljata – eelkäijast pikem telgede vahe ja laiem rööbe nagu ka õnnestunud vedrustus tagavad rahuliku mineku suurtelgi kiirustel. Ebatasase teega tuleb vedrustus samuti hästi toime, säästes sõitjaid mõnelegi väiksele autole omastest teravatest löökidest. Linnaliikluses igati piisavat tagasisidet pakkuv elektrilise võimendiga rool võiks maanteetempol siiski olla veidi toekam.

Väikese auto kohta on Jazzi sõitjateruum tähelepanuväärselt vaikne. Tõsi, proovisõit toimus Saksamaa teedel, mis on märksa siledama kattega kui siinsed, kuid eks nendel teedel ole teisigi sama klassi autosid proovitud, mis nii vaikse minekuga hiilanud pole.