Suure südamega Mini

kiirusomadused, eriline seest ja väljast hind, ruumikus, igapäevasõiduks ebamugav

Võidusõidutriibud kõige kangemal – John Cooper Works – Minil pole liialdatud, see auto kiirendab, pidurdab ja läbib kurve päris sportautole kohase raevukusega. Sportautode klassi pürib ka auto hind.

Mini on väikeautode seas eriline – nii eriline, et selle eest küsitakse ning ka makstakse teistega võrreldes tunduvalt kõrgemat hinda. Mini sportlik versioon Cooper S, millel on hobujõude 174, maksab näiteks vaid mõni tuhat krooni vähem kui VW Golf GTI ehk 344 800 krooni. John Cooper Worksi (JCW) eest küsitakse aga kogunisti 435 000 krooni.

Mis siis selle eest rohkemat saab? Esimene pilk auto tehaseandmetesse toob välja põhilise: 211 hobujõudu. Seda väikesel esiveolisel autol ja vaid 1,6liitrisest mootorist! Lisahobused Cooper S-ga võrreldes on saavutatud kõrgema turbo-ülelaaderõhu ja modifitseeritud mootorijuhtimisega, otse Minide võidusõidusarja autodelt pärineb sisselaskekollektor, täies pikkuses on uus väljalase.

Viimane teatab käivitamisel selgelt, et see auto nalja ei mõista. Sama valju bassikuminat kostab väheste seeriaautode kõhu alt. Kohalt rapsab Mini minema sellise hooga, et tehase andmete 6,5sekundit sajani näib selge alahinnanguna. Mis asja eriti meeldivaks teeb: turboviive sisuliselt puudub ning parema jala all on hobused valmis igal suvalisel hetkel. Et veojõukontroll (üsnagi leebe ka sisselülitatuna) marjaks ära kulub, usuvad vist kõik.

Auto varustuses on ka elektrooniline piiratud libisemisega diferentsiaal, lisaks hulgaliselt juhiabisüsteeme, mis autot teel aitavad hoida. Jõu mahapaneku ja ka juhitavusega on täisgaasil kiirendamisel siiski probleeme: see kisub JWC-d jõuliselt otsesihilt kõrvale ning juhil on auto teelhoidmisega käed tööd täis. Muide, spidomeeter on Minil dubleeritud: suur ja seieriga asub armatuurlaua keskel, väike elektrooniline näit rooliratta taga. Viimane jääb kiirendamisel päriselust murdosasekundi võrra maha, nii et kui foori alt joonele panna ning hetk hiljem fikseerida näit 55, olete tegelikult juba loast ilma, järgmisel hetkel ütleb spidomeeter teile sama, mida politseile – 75 (või maanteel loodetu asemel näiteks 130) km/h.

Vedrustus on Cooper S-l ja võimsamal JCW-l sama ning kuigi lisaraha eest võib soetada veelgi jäigema sportvedrustuse, ei tundu see kuigi arukas. S-ga võrreldes tolli võrra suurematel ratastel (17 tolli) veerev JCW võtab kurve kui teele liimituna, ent raputab auklikul teel kõvasti ning kui siia liita veel äkiliselt juhi liigutustele reageeriv sidur-gaas ning vali summutimüdin, saame kokku niigi juba kiiresti väsitava kompoti. Linnast väljas väljalaskehääled kaovad, kuid üsna valjuks tõuseb rehvimüra. Teistest Minidest võimsamad on JCW pidurid.

Omapärased nupud-näidikud, nagu juba mainitud armatuurlaua keskel asuv hiiglaslik spidomeeter ning kõikjal figureerivad ovaalid teevad Mini sõitjateruumist vähemalt sama erilise, kui seda on auto välimus. Mõnel kohal on seetõttu funktsionaalsus kannatanud, ent nende minilike viguritega harjub kiiresti. Kindlasti võiks aga Mini tagumisel istmel enam põlveruumi olla. Praktikas ei mahu sinna tegelikult lapski, ehk vaid siis, kui juht end rinnaga vastu rooli liigutab. Kui kasutatavate lisakohtadega Minit siiski tarvis, leiab valikust ka täpselt sama John Cooperi tuuninguga Mini Clubmani.

Erimudeli varustus kattub pea täielikult Cooper S-omaga, sisaldades enamikku vajalikku, kuid kummalisel kombel mitte konditsioneeri ning 435 000 krooni eest võiks autol ju küljes olla ka veel kiirusehoidja ja pardaarvuti. Kui lisaks neile juurde osta proovisõiduautol olnud võtmeta sisenemis-ja käivitamissüsteem ning nahksisu, kisub Mini John Cooper Worksi hind juba üle poole miljoni krooni.