Volvo XC60: turvaliselt noobel

turvalisus, disain, kvaliteet, juhitavus, praktilisus diiselmootori maneerid

Volvo ütleb, et XC60 on nende kõige turvalisem auto läbi aegade. Tuleb järele proovida – ma lihtsalt ei pidurda, mis siis, et otsasõit ees seisvale autole tundub juba vältimatu.

Igaks juhuks pööran pilgu teelt hoopis kõrvale, kui proovimiseks läks, siis mingu juba kogu raha eest. Neli-kolm-kaks, kohe peaks pauk käima ... kuid auto pidurdab jõuliselt, oma paarkümmend sentimeetrit jääb avariist puudu.

Seekord oli sündmuspaik testirada ja ees seisev auto valmistatud kummist ning õhku täis pumbatud. Volvo väikse linnadžiibi XC60 põhivarustusse kuuluva City Safe süsteemi ülesanne on väikesel kiirusel juhtuda võivate tagantotsasõitude ära hoidmine või vähemalt kahjude vähendamine. Süsteem töötab kiiruseni 30 km/h ning jälgib auto ees toimuvat tuuleklaasitaguse laseranduri abil. Tuvastades eessõitjaga kiiruste erinevuse, mis võib viia kokkupõrkeni, pidurdab autot.

Muidugi oli see süsteemi väga lihtsustatud kirjeldus, nüanssidesse minek kulutaks kogu artikliruumi. Novembris Eestisse jõudva ja ligikaudu 600 000 kroonist algavate hindadega XC60-l leidub sõidu ohutust suurendavaid süsteeme teadagi enam kui nimetatud City Safe – alates peeglite pimenurka jälgivast BLISist kuni haagise siuglemist vältiva süsteemini. Niipalju kui esialgsest varustusnimekirjast välja saab lugeda, ei saa olla norimist ka mugavuse üle. Mitte ainult esiistmete, vaid ka tagaistme soojendus kuulub põhivarustusse.

Musklitega ei eputa

Näiteks Mercedes-Benz GLK, BMW X3 ja Audi Q5-ga konkureeriv XC60 on nii välis- kui ka sisekujustuselt üdini Volvo. Ühtpidi justkui lihtsa ja sirgjoonelise disainiga, teisalt mitmeplaaniline ja väljapeetud. Ehkki XC60 kliirens on linnadžiibi kohta muljetavaldavad 23 sentimeetrit, suudab välimus jätta küll jõulise, kuid ikkagi sõiduautoliku mulje.

Kelle jaoks pluss, kelle tarvis miinus, kuid maastikuautode puhul sagedast püüdu meeldida mammutiküttidele ei leidu ka sisemuses, matid puitpinnad mõjuvad eriti hubaselt, kui need on kombineeritud musta ja kreemitooni nahkpolsterdusega. Ruumipuuduse üle pole XC70-st paarkümmend sentimeetrit lühemas XC60-s kurtmist esi- ega tagaistmel. 495liitrise pakiruumi suurendamine tagaistmete arvelt käib hõlpsalt – sileda põranda saavutamiseks tuleb vaid seljatoed alla klappida. Viimast saab toimetada kolmes osas.

Hobujõududest puudust pole

Mootoreid leidub valikus kolm: kuue silindriga kolmeliitrine bensiinimootor arendab 285 hobujõudu ning viie silindriga 2,4liitrist diiselmootorit pakutakse kahes modifikatsioonis – 163- ja 185hobujõulisena. Ottomootori 285 hobujõudu ja 400 njuutonmeetrit annavad XC60-le plahvatusliku dünaamika, kuid koostöös kuuekäigulise automaatkäigukastiga on linnasõidus sujuvalt talitsetavad. Kiirusel on teadagi oma hind – keskmiseks kütusekuluks teatab Volvo 11,9 liitrit sajale kilomeetrile.

Proovitud võimsam diisel jääb küll dünaamikalt rohelisest püstolist tangitavale hobujõudude karjale alla, kuid sellest hoolimata liigutab XC60-t vägagi reipalt. Möödasõidud sujuvad vaevata, kuid mootori maneerid, eelkõige müra osas, võiksid olla viimistletumad. Automaatkäigukastiga varustatuna 8,3- ja manuaalsega 7,5liitrine keskmine kütusekulu pole küll suur, kuid mitte ka aplausi väärivalt väiksed. Hoolimata sellest, et BMW X3 kolmeliitrine diisel on Volvo omast 33 hobujõudu võimsam, on selle keskmine kulu ikkagi veidi madalam.

Asfaldil sõidab XC60 nagu sõiduauto, ei mingit kõikumist ega mõõdutundetut kaldumist kurvides. Tuule- ja veeremüra on samuti hästi summutatud. Proovisõidumarsruut Hispaanias maastikule ei viinud, kuid teistel Volvo mudelitel proovitud samalaadne Haldexiga nelikveosüsteem ei anna põhjust kahtlemiseks selle võimekuses.