Ford Fiesta R2: 163 hobujõudu ja 600 000 krooni

lihtne käsitsetavus, juhitavus, sõidutunnetus selguvad rallide käigus

Eesti mullune rallimeister Ott Tänak hoiab gaasi kindlameelselt põhjas ning tipib aeg-ajalt vasaku jalaga piduripedaali. Fordi uus rallirelv Fiesta R2 läheb tantsuga kaasa.

Sündmuspaigaks on Kehala rada, autoks tutvustustuuril reisiv Fiesta R2 – 163hobujõuline N-rühma Fiesta ST järeltulija. R2 viitab klassile, mis annab inseneridele vabamad käed kui väga piiratud võimalustega N.

Jättes ära ekskursiooni klasside rägastikku, oleksid Eestis selle auto konkurentideks peamiselt Citroën C2-d, mida siinne rallipublik on harjunud eelkõige nägema noorte ja vihaste meeste sõiduriistadena.

Nagu C2 võiks ka Fiesta ahvatleda noori rallimehi, kuid miks mitte ka harrastajaid, sealhulgas neidki, kes suuri sportlikke eesmärke ei sea – peamine on (võidu)sõidurõõm. Stardivalmis ralliauto hinnaks kujuneb MM-Motorspordi vahendusel tellides ligikaudu 600 000 krooni.

Sidurit ei pea tülitama

Tänava-Fiesta 1,6liitrine 120hobujõuline mootor on ralliseadeks saanud näiteks uued kolvid, kepsud, nukkvõllid, klapivedrud ja pihustid. Muudetud on õlitussüsteemi. Tulemuseks 163 hobujõudu ning 182 njuutonmeetrit, esimene antakse juhi käsutada 7500, teine 5700 pöördel minutis.

Jõudu vahendab ratastele viiekäiguline otselülitustega käigukast, st käigukang liigub vaid edasi-tagasi, mitte nagu tavaautol. Vaba- ja tagurpidikäigu lülitamiseks tuleb pressida hoovakest käigukangil. Siduripedaali pole käiguvahetuseks tarvis tülitada, isegi gaasi ei pea järele laskma.

Nii Tänak teebki. Üldse tundub parempoolne pedaal olevat rohkem nagu lüliti, et vastu põrandat on auto sisse lülitatud ja pedaal üleval välja lülitatud. Täielikult siiski mitte: pigem auto balansseerimiseks kui kiiruse reguleerimiseks kergitab piloot siiski aeg-ajalt ka paremat jalga.

Auto reageerib profist juhi liigutustele püüdliku täpsusega, olles ühtaegu nii stabiilne kui terav ja vahetu. Tänak laseb ta mõnda kurvi sisse pidurdades mõnuga libisemisse ja toob vaevatult (vähemalt kõrvalt tundub nii) jälle tagasi. Eibachi vedrud ja Reigeri reguleeritavad amortisaatorid lasevad lennata täiskiirusel trampliinile ja kohe pärast maandumist keerata kiiresse kurvi. „Vedrustus toimib ülihästi,” kinnitab Tänak. „Fiesta on kiire, aga sõitjale lihtsalt mõistetav auto.”

Rahu, ainult rahu

Et viimast kontrollida, vahetame Tänakuga kohad: tema istub kaardilugeja istmele, mina kobin rooli. „Sõita saad siis, kui lubad, et autot ära ei lõhu,” ütles endine Fordi tehasesõitja Markko Märtin testi alguses. Sellise lubaduse ma muidugi andsin.

Sõitu oodates sunnin end igasuguste tuuride mahavõtmiseks meenutama, kuidas Laitse rallipargis ühe Golfi peaaegu üle katuse keerasin, Taalis teise kruusavalli uputasin. Olid need otsesed põhjused, mis nad olid, aga kõigi põhjuste põhjus on ikka sama: kahe jalaga valel hetkel gaasipedaalil seismine.

Rooli taha pugenud, vajutab Tänak kõrval abivalmilt sisse pealüliti ja annab starterit. Nii, tahhomeeter on otse ees, klaasipuhasti lüliti roolisamba küljes nagu Fiestal ikka, Darth Vaderi kiivrit meenutavad ventilatsiooniavad troonivad omal kohal, rooli kõrgust saab reguleerida, elektriaknad on samuti – libiseb pilk mööda autot.

Mõnigi sportauto omanik maksaks palju selle eest, et tema auto teeks samasuguse kõlksatuse, nagu laseb kuuldavale Fiesta, kui käik sisse läheb: nagu tõuseks dirigendikepp enne suurejoonelise kontserdi algust.

Täiuslik sõidutunnetus

1,6ne laseb madalal pöördel mõnusat jorinat ja käratab raevukalt, kui gaasi anda. 163 hobujõudu viskavad tonnise tühimassiga autot lennukalt edasi. Kiusatus gaasipedaali suruda kasvab, kuid mõistus saavutab võidu: ma pole teinud Kehalas varem ainsatki ringi, auto on täiesti võõras, vastutus suur ja lubadus antud. Tuleb proovida nagu proovisõidul ikka: kiirendused-pidurdused, pöörded, kuid täiesti riskivabalt. Vahepeal jälgin igaks juhuks silmanurgast, et ega Tänak tema tempoga võrreldes hirmsa venimise peale tukkuma pole jäänud. Püsib ärkvel.

Ralli-Fiestal on õige palju selliseid omadusi, mida naudiks täiel määral ka tänavautol. Üheselt saab selle kokku võtta sõnaga „sõidutunnetus”. Fiesta annab väga täpselt märku, mis temaga toimub, ja sealt saab iga juht vastavalt oma arusaamadele ja võimetele juba omad järeldused teha. Pidurid lasevad end täpselt doseerida, elektriline võimendi toidab juhi käsi ja meeli piisava tagasisidega. Vedrustus jälgib täpselt teekonarusi ja hoiab auto kindlalt teel.

Ja lõpuks, seda on tõepoolest lihtne juhtida. Isegi amatööril, kelle võidusõidud on piirdunud rahvarallide ja -sprintidega. Fiesta R2 lubab juhil üsna kiirelt end koduselt tunda. Selle tunde ja tõeliselt kiire sõidu vahele jääb hulga kilomeetreid, kui aga näiteks mõni rahvarallitaja otsustab päris rallisse üle tulla või keegi autospordiga alustada, võiks Fiesta R2 olla kaalumist väärt valik. Kiire, aga vähemalt esimesi samme tehes lihtsalt õpitav.