Siidkinnastes hobujõud

võimsus, kiirus, juhitavus, disain mass

325 hobujõudu teevad Opel Insignia OPC-st küll väga kiire auto, kuid mingi pöörase kiirusekugistajaga, mille taltsutamisega saavad hakkama vaid karvased mehed ja jämeda häälega naised, kindlasti tegu pole.

Ühes paljudest Hungaroringi boksidest tukkuv Insignia OPC (Opel Performance Centre) näeb siiski üpris ähvardav välja. Boksiteele avaneva metallukse pisikestest akendest kumav valgus joonistab välja auto musklis küljejoone ja peegeldub tuhmilt 19tollistelt grafiithallidelt velgedelt. Õhus ripub kuumade pidurite ja mootorite ärev lõhn, mida saadab just sõidust tulnud auto mootori tühikäigu jorin ja ventilaatori undamine.

Kuuekäigulise manuaalkäigukastiga Insignia OPC võtab kohalt pereauto sujuvusega, boksiteelt vabasse vette pääsenud, reageerivad 325 hobujõudu parema pedaali põhjasurumisele aga väärikalt, visates nelikveolise auto esimesse kurvi.

Brembo pidurid lasevad end täpselt doseerida, pisut jätab soovida kiire (aeglasega pole küsimust) käiguvahetusvõimalus kolmandalt käigult teisele, kuid üldiselt lülituvad käigud täpselt. Insignia OPC laseb end kurvides taltsutada puiklemata, käitub neutraalselt, võimaldab temaga toimuvat tunnetada ning hoolimata 2,8liitrisele V-6le kõvasti „peale keeratud” turborõhust, hoidub kiirusplahvatustest, kogudes hoogu küll jõuliselt, kuid üllatavalt ühtlaselt. Võrreldes sama V-6 tagasihoidlikumate versioonidega muudeti ka mootori juhtarvuti tööd, väiksema vastusurvega väljalaskesüsteem on Remuselt ning 20 protsenti kergem kui tavamudelil.

Kiire, aga rahulik

Insignia OPC ei ole mingis mõttes sportauto sõna teravas tähenduses, seda on lihtne juhtida – auto käitub rahulikult ja andestab palju. 1,7tonnine tühimass ei luba olla kurvides väga vilgas, kuid rehvid ja vedrustus tulevad koormaga suurepäraselt toime ja ülekaalulises lodevuses Insigniat süüdistada ei saa.

Veojõu suunamine tagaratastele on lahendatud Haldexi mitmekettalise siduriga, mille tööloogikale ja lülituskiirusele ei saa ringraja kogemuse põhjal teha küll ainsatki etteheidet. Kiirendusele aitab nelikvedu tõhusalt kaasa, auto käitub kurvidest välja kiirendamisel stabiilselt ja ettearvatavalt. Oma abi pakub ka piiratud libisemisega diferentsiaal tagaratastel.

Et proovisõit toimus vaid ringrajal, ei ole võimalik anda hinnangut sõidumugavusele – selge on, et reguleeritavad amortisaatorid muudavad auto jäikust-pehmust suures ulatuses. Valida saab kolme seade vahel – tavaline, sport ja opc. Esimene seab esiplaanile igapäevase sõidumugavuse, teine reguleerib amortisaatorite seadistuse jäigemaks ning kolmas eriti jäigaks ning muudab ka roolisüsteemi ning gaasipedaali loogikat sportlikuks sõiduks veelgi kohasemaks. Viimase puhul kahaneb auto kaldumine ringrajakurvides üsna minimaalseks.

Otseseid rivaale polegi

Recaro sportistmed hoiavad juhi kindlalt paigal ning lasevad keskenduda auto juhtimisele, ei pea kurvides end rooli külge riputama. Piisavalt toeka läbimõõduga, alaservast sirge rool ning selle kattematerjal võimaldavad korraliku haaret nagu ka kogukas OPC-embleemiga käigukanginupp. Tagaistmel leidub ruumi sama palju kui tavalisel Insignial, st sedaanil napib pearuumi, küll aga leidub lahedalt jalaruumi ning ka pakiveos ei jää OPC tavamudelile alla.

Insignia OPC-d saab soetada kolmes keretüübis: sedaan, luukpära ja universaal. Hinnad algavad 653 800 kroonist (sedaan) ning auto on väga hästi varustatud. Otseseid rivaale Insigniale OPC-le ei leidugi. Noobelmargid pakuvad võimsaid sportlikke pereautosid, kuid need maksavad oluliselt rohkem, näiteks küsitakse 333hobujõulise Audi S4 eest 811 700 krooni. Rahvalikumatel, kui nii võib öelda, markidel pole aga 325hobujõule suurt midagi vastu panna. Kõige lähemal on Passat CC oma 300 hobujõu ja 579 100 krooniga.