Mazda CX-7: sport ja sääst käsikäes

disain, sõiduomadused, vaikne kehvale teele liiga jäik, puudub automaatkäigukast

Linnadžiipide seas üks sportlikumaid Mazda CX-7 sai koos mudelivärskendusega mootorikatte alla säästliku diiselmootori. Trimmis olek sellest suurt ei kaotanud, sõidurõõmu pakub CX-7 endiselt rohkelt.

Kui Mazda CX-7 kahe aasta eest müügile jõudis, oli üks peamisi etteheiteid sellele just puuduv diiselmootor. Ainus valikuvariant oli senini MPS-Mazdadelt tuntud 260hobujõuline bensiinimootor, mis tegi CX-7st küll kiire ja nauditava auto, kuid jättis ühtlasi välja kõikide nende ostunimekirjast, kellele on madal kütusekulu olulisem kui kaelamurdev kiirendusvõime.

Maanteel 6,6 liitrit „sajale”

Uus diisel on Mazda enda projekteeritud (Mazda on varem rohkelt kasutanud PSA-grupi diisleid), 2,2liitrise töömahuga ning parasjagu parajate näitajatega, et suurt autot reipalt edasi viia. Jõudu lisandub nagu diislitel ikka hoogsalt siis, kui turbo puhuma hakkab ja kuigi kiirendusjaks „sajani” märgitakse mitte just hiilgavad 11,3 sekundit, tähendab 400 Nm pöördemoment, et olgu auto või täislastis, kiirelt suudab see liikuda ikka.

Kütusekuluks lubatakse maanteel 6,6 ja linnas 9,1 liitrit saja kilomeetri kohta. Mõni rivaal saab hakkama veelgi vähesemaga, kuid kui võrdluseks võtta CX-7 bensiinimootor, on sääst muljetavaldav: viimane neelab linnas kütust lausa viis liitrit enam.

Üsna kalli ja luksusliku auto kohta üsna tõsise miinusena pole CX-7 aga endiselt võimalik osta automaatkäigukastiga, esitlusel sellele küll vihjati (sama moodi, nagu kahe aasta eest diiselmootorile), kuid üsna tõenäoliselt võib automaati reaalselt oodata siis, kui turule jõuab teise põlvkonna auto. Seni peab leppima kuuekäigulise väga täpsete lülitustega manuaaliga.

Kõik CX-7 on püsiva nelikveoga, mis, nagu nimigi „Active Torque-Split All-Wheel Drive” ütleb, jaotab telgede vahel jõudu vastavalt teeoludele, tagaratastele läheb sellest maksimaalselt kuni 50%.

Seest vaikne

Väliselt on värskendatud CX-7 äratuntavaimaks jooneks laia kroomliistu ja teistmoodi udutuledega esikaitseraud, lisakroomi ja väikeseid detailiuuendusi leiab üle terve auto. Sõitjateruumis tervitavad juhti uus rool, paremad plastmaterjalid ning mis ehk kõige positiivsemaks muutuseks: täiustatud müraisolatsioon. Tõsi, vaikne oli eelminegi mudel, kuid uuel on diiselmootori mürin sõitjatest tõeliselt efektiivselt eristatud. Kiirendusel see sisse küll kostab, kuid pigem vaikse urina, mitte tüüpilise diisliplärinana. Küll ajab algul veidi segadusse armatuurlaualt ja roolilt vastuvaatav nupurägastik, kui sõidu ajal peab kaarti lugema veel tillukeselt navigatsiooniekraanilt, võivad käed-jalad risti minna küll.

Peenlihvi on antud vedrustusele ning kuigi kõrge ja raskena võiks CX-7lt oodata laisavõitu olekut (eriti koos diisliga), siis tegelikkus on risti vastupidine: CX-7 sõidab kui sportsedaan. Diiselmootoriga auto elektriline roolivõimendi töötab täpselt, trimmis vedrustus lubab hoogsalt kurve võtta ning nelikvedu annab kindluse ka kruusal. Suured rattad (18- või isegi 19tollised) ning jäigapoolne seade tähendavad ühtlasi ka seda, et auklikul teel CX-7 kõige mugavam just pole.

Diiselmootoriga CX-7 on küllaltki kallis auto, makstes minimaalselt 457 000 krooni (2,3liitrine turbo 448 800 krooni), alghinnas sisaldub rohkelt mugavusvidinaid, kuid kui soovite siiski juurde veel nahksisu, ksenoontulesid, võtmeta sisenemist-käivitamist, Bose’i helisüsteemi, suuremaid velgi jms, kerkib hind umbes 100 000 krooni võrra (Touring-varustus). Võrdluseks: väiksemad-lihtsamad Toyota RAV4 ja Honda CR-V maksavad diiselmootoriga varustatult vastavalt alates 407 000 ning 433 000 kroonist, nn premium-linnadžiipide Audi Q5/BMW X3, Mercedes-Benz GLK eest peab välja käima juba u 600 000 krooni.