Turmbiks pole ainult hind

võimekad mootorid, soodne ja hea varustusega, ruumikas vedrustus kehval teel

Hyundai ix35 pole päris puudusteta linnadžiip, kuid selle plussid eesotsas hea hinnaga sunnivad väikesed möödalaskmised unustama.

Eestlaste džiibihullus on hästi teada ning kuigi summana on nende müük viimastel aastatel alla käinud, ostetakse nn pargimaastureid suhtarvuna teistesse autodesse endiselt palju. Ning siin pole Hyundail oma paremal juhul keskpärase Tucsoniga suurt midagi kaasa rääkida olnud – CR-V-d, RAV4-d ja teised värskemad mudelid tegid sellele igast asendist tuule alla.

Soodne, kuid mitte kõige soodsam

Eelmisel aastal oli Autolehe proovisõidus seitsmekohaline ix55, mis andis oma väljapeetud olemusega – kui plassivõitu disain välja arvata – vihje ka tulevase Tucsoni järeltulija kohta: oodata on hoopis kõrgema tasemega sõiduriista.

Ei saa küll väita, et ix35 nüüd kujustuselt klassiku staatusesse võiks tõusta, kuid oma laineliste külgede ning jõulise esiosaga on see kahtlemata nägus ning erkvalgeks värvituna teenis korduvalt hinnangu „ilus auto ... aga mis see maksab?”

Õige vastus oleks, et rivaalidega võrreldes üldjuhul kas natuke või palju vähem. Meil vaid nelikveolisena müüdavana algavad ix35 hinnad 319 000 kroonist (2,0 bensiin ja manuaal), diisli eest küsitakse 370 000 krooni ning kui valida diislitest võimsam (184 hj), saab selle koos automaatkäigukastiga 395 000 krooni eest. Teistest nelikveolistest „diiselautomaatidest” maksab Honda CR-V 509 000 ning Toyota RAV4 lausa 530 000 krooni, kuid odavam on näiteks Nissan Qashqai – 376 000 krooni.

Hyundaile tavapäraselt ei jäta nurisemiseruumi varustus: baasmudelilgi on seda rohkelt (muu hulgas näiteks tagumised istmesoojendused), lisaraha eest võib juurde hankida päris luksusklassi lisasid: automaatse parkimissüsteemi, tagurduskaamera, õhuionisaatori, võtmeta sisenemise/käivituse jne.

Jõudu jääb ülegi

Mootoreid võib valida kolme seast: 2,0 bensiin, mis annab vabalthingavana 163 hj, ning sama töömahuga diislid (136 ja 185 hj). Proovisõiduks oli viimane üheskoos kuuekäigulise automaatkäigukastiga. Jõudu on sel oma 392 Nm pöördemomendiga kaugelt enam kui igapäevasõiduks tarvis läheb: kerge parema varba surve peale hüppab auto raevukalt edasi ka lubatud piirkiiruste juures. Keskmine kütusekulu jääb tehase lubatavalt vaid 7,1 liitri juurde, meil näitas pardaarvuti küll kuskil üheksaliitrist kulu. Väiksemal diislil väidetakse kütusekuluks lausa 5,7 l / 100 km.

Tavaoludes veavad ix35-l esirattad, kuid vajadusel suunatakse veojõudu rataste vahel ümber ning kuni kiiruseni 40 km/h võib seda suhtes 50 : 50 lukustada. Kui hästi täpselt Hyundai 4WD toimib, saaks hinnata talvel, suvistes oludes käitus auto ka lahtisel kruusal väga kindlalt. Ometi toob just auklik kruusatee välja ühe ix35 nõrga koha: nimelt kipub vedrustus aukudes veidi klobisema ning on mugavama maitse jaoks liiga jäik. Arvata võib, et linnadžiibi ostja eelistab pigem mugavust kui sportlikkust. Ruumipuuduse üle ei tohiks ix35-s kellelgi kurtmist olla, mahukas on ka pakiruum. Puudusena, mille võib küll ka norimiseks kvalifitseerida, jätab soovida mõningate sisustusmaterjalide kvaliteet – näiteks käigukangi ümbruse ning paari lüliti plast võiks kokku käia mõne märksa odavama autoga. Et see aga tõesti silma riivaks, tuleb spetsiaalselt vaadata, muidu on sõitjateruum oma hõbedaste detailide, sinise näidikute ning mitmevärvilise armatuurlauaga igati meeldiv.