Kõige universaalsem Mini

disain, praktilisus, sõiduomadused asfaldil hind, sõiduomadused halval teel

Mini Countrymani on palju nimetada linnadžiibiks, kuid võrreldes tavamudeli ja Clubmaniga pakub see laiemaid kasutusvõimalusi küll.

Seejuures näeb Countryman välja ikkagi eksimatult Mini. Disain, muide, peidab auto 4,1meetrise pikkuse silmale osavalt ära: tiivalaienditest ja kõrgem kliirensist johtuv maastikuautolikum ilme pääseb küll maksvusele, kuid tavamudelist oma 40 sentimeetrit rohkem pikkust mitte.

Küll aga tõuseb lisasentimeetritest kasu sisemuses: neli inimest tunnevad end Countrymanis mugavalt ning pakkidele leidub 350 liitri jagu ruumi. Countrymani saab nii nelja- kui ka viiekohalisena, esimesel juhul koosneb tagumine istmerida kahest istmest, teisel tavapärasest kolmekohalisest tagaistmest. Ükskõik kumma eelistamine auto soetamisel lisaväljaminekut ei tähenda.

Countryman pole odav auto: hinnad algavad 322 000 kroonist, sellisel autol on 1,6liitrine 98hobujõuline mootor ja veavad vaid esirattad. Baasihinnas sisalduv varustus on aga küllap paljude jaoks igati ammendav: hulk turvapatju, stabiilsuskontroll, istmesoojendused, tulepesurid, konditsioneer jms. Lisavarustuse tabel, mille järgi saab Countrymani enda maitsele ülitäpselt vastama timmida mahub seitsmele A4 lehele.

Nelikveolisena pakutakse mudeleid Cooper S ja Cooper D, ehk kõige sportlikumat ning võimsama diiselmootoriga Countrymani. Nende hinnad on vastavalt 444 000 ja 410 000 krooni.

Konsooli asemel relss

Sisemuses ootab Countrymanis ees tava-Minist tuttav hiigelsuur spidomeeter armatuurlaua keskel ja rooli vahelt piiluv tahhomeeter. Nagu põhimudelilgi ei pea kiirusnäidu lugemiseks pilku kõrvale pöörama, seda näeb ka tahhomeetri pisiekraanilt.

Sõitjateruumi poolitab keskrelss, mille külge saab kinnitada ja vastavalt vajadusele liigutada topsihoidkuid, laekaid, kasutada seda mobiiltelefoni hoidikuna jms. Ühtpidi on säärane lahendus praktiline, kuid teisalt näeb ka efektne välja. Viimane pole aga ju Mini-suguse auto puhul sugugi vähetähtis.

Praktilisuse poolelt on oluline mahukas, 350liitrine pakiruum, mille saab istmete kokkuklappimise tulemusena kasvatada peaaegu 1,2kuupmeetriseks. Tagaistmeid saab ka edasi-tagasi liigutada, kas siis sihiga teha sõitjatele rohkem jalaruumi või võita lisaks pakiruumimahtu.

Tee olgu hea

Mootorivalik koosneb viiest võimalusest: bensiinimootorid võimsusega 98, 122 ja 184 hobujõudu ning 90- ja 112hobujõulised diislid. Automaatkäigukasti saab sobitada kõigi bensiinimootoritega.

Prooviauto, nelikveoline Cooper S, kombineeriski 184hobujõulise turbomootori kuuekäigulise automaatkäigukastiga. Mõistagi on selline kooslus linnasõidus mugav, kuid kiiremal sõidul mitte eriti temperamentne. Kiirendusaja erinevus 0–100 km/h polegi automaat- ja manuaalkäigukasti puhul eriti suur: vastavalt 8,3 ja 7,9 sekundit. Teisisõnu, ka automaatkäigukastiga Cooper S on kiire, kuid pisut kammitsetud, liiga korrektne ja kontrollitud.

Nelikveo südameks on elektromagneetiliselt juhitav keskdiferentsiaal, mis tavaoludes suunab kuni 50 protsenti veojõudu tagaratastele. Äärmuslikul juhul võib aga muuta Countrymani täiesti tagaveoliseks. Cooper S-i puhul aitab haardele kaasa esidiferentsiaali elektrooniliselt juhitav lukustus.

Hoolimata maamehe-nimest ei maksa Cooper S-ilt oodata mingeid maastikusõiduomadusi, vähe sellest, isegi auklik kruusatee pole talle just vedrustuse jäikuse tõttu vastuvõetav. Aukude löögid kanduvad nii keresse kui ka roolisüsteemi, lühike vedrustuskäik ei luba ratastel ebatasase teepinnaga kaasa mängida ning juhitavus halveneb märkimisväärselt. Kliirensiks teatab tootja 15 sentimeetrit.

Siledal asfaltteel on aga Cooper S-i sõiduomadused kõrgemast klassist: hästi tunnetatav, kurvides innukas ning vahetu.