Senisest silmatorkamatum Nissan Micra

säästlik, ruumikas, manööverdusvõimeline vähe varieerimisvõimalusi, disain, mõned sõitjateruumi materjalid

Uus Nissan Micra on küll hea linnaauto, kuid eelkäijaga võrreldav külgetõmbejõud sel puudub.

Nissan oskab teha häid ja põnevaid autosid: Qashqaid ostetakse sellises tempos, et tehas ei suuda tellimusi täita, Juke’i-sarnast julget disaini ei söanda paljud autotootjad isegi kaaluda ning kiired 370Z-ist või GTR kuuluvad vaieldamatult omasuguste autode tippu.

Ent Nissan oskab teha ka selliseid arusaamatuid autosid nagu näiteks Tiida – selle sõiduproovi pealkirjastamise mõne aasta eest „Kuidas muutuda nähtamatuks”, tõdedes, et teist sama tähelepanuväärimatut sõidukit autokauplustest vist ei leiagi. Erinevalt oma eelmisest või üle-eelmisest põlvkonnast kaldub uus Micra pigem Tiida kui Juke või isegi Qashqai suunda.

Parimaks tõestuseks selle kohta on Micra disain. Väidetavalt sooviti neljanda põlvkonna auto teha mitte-nii-naiselik. Ent selle käigus läks kaotsi üks heas mõttes omapärasemaid kujustusi linnaautode hulgas ning asendus viisaka, kuid väheütleva kujuga, mille oleks võinud heaks kiita ehk mõne paari aasta taguse Korea auto, ent mitte Micra puhul.

Ainult viieukselisena

Disaini üle võib muidugi vaielda, tõsiasi on aga see, et veidi kasvanud mõõtmete juures on uus Micra suudetud teha väga kerge. Napilt üle 900 kg tühimassiga auto on praegusel ajal, mil mugavusvarustust aina lisandub ning ranged ohutusnõuded sunnivad keret üha tugevamaks ja jäigemaks muutma, tõeline haruldus. Väike mass annab suure eelise auto kütusekulu alandamisel.

Teiseks on Micra n-ö seest suurem kui väljast. Ehk vaatamata kompaktsusele mahub sellesse neli täiskasvanud täiesti mõnusalt sõitma – pearuumi osas annab väike Nissan silmad ette ka paljudele kõrgema klassi luukpäradele. Nutikaid panipaiku on mitu, armatuurlauad hoopis nägusam kui auto väljast, ning moekaid lisasid saab Micrale samuti osta. Näiteks võivad need, kes end parkimisel ebakindlalt tunnevad, osta PSM ehk Parking Slot Measurementi süsteemi. See aitab juhil otsustada, kas parkimiskoht on piisavalt avar, et üldse üritama hakata: meetri jagu autost pikem koht on „OK”, 60–99 cm „Difficult” ehk keeruline ja 59 cm väiksem „Not Advised” ehk mitte soovitatav. Parkimine käib aga Micraga niikuinii lihtsalt: pöörderaadius on erakordselt väike (4,5 m), rool kerge ja klaaspinda palju. Vedrustus on tehtud küllaltki konkreetne ja elektriline roolivõimendus varasemast ülikergest ja -tundetust märksa parem.

Kahjuks pole ka miinustega asi veel päris ühel pool. Micra valikust on kadunud kolme uksega kere ning varustusest eelmise mudeli kaval tagumise istme edasi-tagasi sõidutamise võimalus. Varem sai selle abil ühe käeliigutusega vastavalt oma soovile kasvatada kas paki- või sõitjate põlveruumi. Sõitjateruumis leiab mõne koha pealt koledat odavplasti ning haljad kruvipead saanuks ju samuti väga lihtsalt katete alla ära peita.

Esialgu üks mootor

Micrat hakatakse pakkuma esialgu vaid ühe mootoriga: see on kolmesilindriline ja 1,2liitrise töömahuga. Proovisõidul näitas see end heast küljest, olles peaaegu vaba seda tüüpi jõuallikate kõige suuremast hädast ehk häirivast vibratsioonist ja kõrgest mürast. Erinevalt Micrast ei teki mõne teise kolmesilindrilise auto puhul erilist küsimust: parem maksta kas või mitukümmend tuhat krooni enam ja saada üks silinder veel lisaks. Linnaliikluses on ka jõudu piisavalt, maanteel erilist erksust muidugi 80 hobujõust oodata ei maksa. Keskmiseks kütusekuluks märgitakse 5 l / 100 km.

Järgmisel aastal lisandub Micrale kompressormootor: ent mitte „GTI”-ks, vaid hoopis alternatiiviks diislile – ja säästlik saab see tõepoolest olema, sest seni avaldatud CO2number ületab isegi mitut hübriidautot: vaid 95 g/km. Käigukaste on valikus kaks: manuaal- ning Nissanile omaselt kenasti töötav variaatorkäigukast.