Mugav nagu võluvaip

disain, mugavus, kütusekulu rehvimüra, diisli ebasportlik hääl

Mercedese teise põlvkonna „neljaukseline kupee” CLS jätkab edeva disainiga, rüüpab vanast oluliselt vähem ja maksab palju.

Tegu on silmatorkava autoga, millele kaasliiklejad jäävad järele vaatama. Õigupoolest näeb auto päriselus paremgi välja kui fotodel, kuigi disainerid on vana CLS-i põhikuju vaid detailides edasi arendanud. CLS näib madal ja sihvakas ning kuidagi väiksem oma tegelikust viiemeetrisest pikkusest.

Vähemalt 60 000 eurot

Raha küsitakse selle uhke neljarattalise eest vähemalt 60 000 eurot, selle eest saab neli diislitoitel silindrit (ja 204 hj). Kuuesilindrilised mudelid (diislil 265, bensiinimootoril 306 hj) maksavad 64 000 euro ringis ehk vanas rahas üle miljoni. Lõviosa ostjaist teeb valiku ilmselt just nende seast. Endiselt on valikus ka V-8d, mida isegi sellest hinnaklassis ostetakse üha vähem. CLS 500 pakub 408 hobujõudu ja maksab 81 000 eurot, CLS 63 AMG pakub kogunisti 525 hobujõudu ja maksab müstilised 116 820 eurot ehk üle 1,8 miljoni krooni.

Mõistagi on hinna sees juba kõik vajalik varustus, aga paljut saab juurde osta. Valida saab naturaalnahast istmed nagu proovisõiduautol, ühtlasi nahatada ka peaaegu kõik ülejäänud pinnad sõitjateruumis. Tegu on olemiseks väga meeldiva paigaga – vähemalt esiistmeil. Tagaistmeil tuleb lõivu maksta kupeelikult madala katusekaare tõttu, kuigi keskmist kasvu meesterahval seal otseselt kitsas ei ole. Pigem on tülikas sisenemine – nii madala ukse kui ka kitsa läve tõttu. Pereautoks CLS-i sestap ei soovitaks ja selleks ta mõeldud polegi.

Päris kindlasti on CLS mõeldud aga sõitmiseks ja sõidust mõnu tundmiseks. Nendes kategooriates „sakslane” hiilgab. Kuigi Mercedes rõhutab CLS-i juures eelkõige sportlikkust, on auto ka märkimisväärselt mugav. Vedrustuse Comfort-režiimis liigub CLS konarusi peaaegu eirates. 50 km/h kannatab sõita isegi Tallinna kõige jubedamatel tänavatel ja see ütleb nii mõndagi.

Kust see müra tuleb?

Küll aga pole kõik päris korras müraga, sest prooviauto laiad rehvid tegid oma kontakti teepinnaga juhile selgelt kuuldavaks. Algul tundus, et see on nii üksnes linnakiirusel, kuid ka maanteel võinuks rehvimüra vähem sõitjateruumi jõuda. Miljoni krooni eest leidub vaiksemaid autosid.

Kui kellelgi on tõesti õnne CLS soetada, peaks hoolikalt kaaluma mootori valikut. Prooviauto oli CLS 350 CDI, mis tähendab kolmeliitrist V-6 diiselmootorit. Tegu on rammuküllase jõuallikaga, mis natuke pöördeid kogudes pressib autot laviini jõuga edasi. Magus pööretevahemik on küll kitsas, aga selle kompenseerib kiire ja sujuv seitsmekäiguline automaatkäigukast.

Diisli eelistamine küsitav

Siiski on kiirendamisel (ja ka tühikäigul) akustiliselt alati selge, et tegu on just diiselmootoriga. Diislisurin jääb küll tahaplaanile, ent mingi sportlik noot oleks sellise auto puhul häältegammas siiski tervitatav. Ei, valima ei pea tingimata V-8t, parim kompromiss võib olla bensiinimootoriga CLS 350. See ei jää kiirendusvõimelt diislile alla ja vahe kütusekuluski pole nii suur kui võinuks arvata: CLS 350 CDI vajab tehaseandmeil 6,0, CLS 350 aga 6,8 liitrit kütust 100 km kohta. Muidugi uskumatult säästlik on baasmudel 250 CDI oma 5,1liitrise kuluga.