Uus 1. seeria – täiskasvanulikum, aga mitte liialt

valikuvõimalused, sõiduomadused, juhitavus hind, tagaistujal endiselt pisut kitsas

Uus BMW 1. seeria sarnaneb paljuski vanaga, tippklassist sõiduomadused ning teelpüsivus on säilinud. Üheltpoolt sihib BMW selle autoga nüüd pisut täiskasvanulikumat sihtrühma, teiselt poolt Facebooki põlvkonda.

BMW-l on mõttes uue 1. seeriaga püüda sellist ostjat, kellele meeldib sõita, kuid kellele läheb korda ka tagaistujate mugavus või kes vähemalt mõnikord peab väiksema lapsevankri pakiruumi paigutama. Kuigi väliselt eelkäijaga sarnane, on uus 1. seeria 8,5 cm pikem ja 3 cm pikema telgede vahega. 2,1 cm suurem jalaruum tagaistmel on kaasa toonud tõsiasja, et 1. seeria tagaistmel ei pea vähemalt keskmist kasvu täiskasvanu enam väljuma valutavate põlvedega. Päris pikkadele võib jalaruum siiski endiselt kitsaks jääda.

Kes vajab tõsist pereautot, sellele väike 1. seeria loomulikult ei sobi – ning see pole ka tootja eesmärgiks –, küll aga on BMW igati asjalik auto noorele (või sõiduhimult nooruslikule) pereemale-pereisale, kes näiteks aeg-ajalt lapsi lasteaiast koju viima peab. Eelkäijast 30 liitri võrra suurem, 360 liitri suurune pakiruum on oma klassi suurim. Tagaistmed on alla klapitavad suhtes 60 : 40 või kolmes osas 40 : 20 : 40.

Nii sisemuse kui ka välimuse saab kujundada oma äranägemise järgi. Esiteks on võimalik valida kahe „liini”, Sportline’i ning Urbanline’i vahel. Esimene tagab, nagu nimigi ütleb, autole sportlikuma, teine vähemalt BMW hinnangul trendikama väljanägemise. Kui esialgu tekitas BMW jaoks uudsete „liinide” kasutusele võtmine inseneride siseringis teatud elevust – usuti, et see vähendab kliendi valikuvõimalusi –, siis lõpptulemus on hoopis midagi muud. Kombinatsioone, milline liin, millise välimusega istmed, milline armatuurlaud, milline kerevärv, millised veljed, leidub kokku üle tuhande. See tähendab, et kellele näiteks ei istu Urbanline’i standardis valge siseinterjöör, võib selle asemel valida kas või puidu (mis selle BMW puhul on, kuigi tõeline, pigem puidu imitatsiooni välimusega) või hoopis midagi vähem silmatorkavat. Niisiis on see auto justkui väike rätsepaülikond.

Uuele autoostjate põlvkonnale, nn tvitterlastele ja feissbuukijatele, mõeldes on loodud tippklassi multimeediasüsteem. CD-, MP3- või DVD-mängijast ning raadiost enam ei piisa. Auto lisavarustusse kuulub internetiühendusega, netiraadioid mängiv ja internetilehtede, Twitteri ning Facebookiga otseühenduv BMW Professional multimeediasüsteem.

Võimalus auto tee äärde seisma jätta, viimased uudised ja e-kirjad läbi lugeda, näib ahvatlevana. Reaalsus nii hea siiski pole. Nuriseda võiks süsteemi keerukuse üle – kuidas selle juhtimine täpselt käib, ei saa ka arvuteid hästi tundev inimene selgeks enne, kui on avanud auto kasutusjuhendi. Lahendus hiire ekraani mööda lohistamiseks ei ole ka just kuigi nutikas, see käib keskkonsoolil paikneva nupu abil, selle asemel et kasutada näiteks puuteekraani. Tähtede-numbrite trükkimiseks aga on vaja meelde tuletada, kuidas see käis vanades kollaste kassettidega telerimängudes. Niisiis, internetti saab, aga raskustega. Lisaks leidub näiteks iPhone’i jaoks programme ehk app’e, mis auto multimeediasüsteemiga suhelda oskavad, ilmselt tuleb neid auto turule jõudmise järel juurde.

Aga kas 1. seeria on siis lastekäru või internetimasin? Ei ole. Sõita on oma klassi ainsa tagaveolisega lausa lust. Olgu kasutajaks noor pereisa või veel noorem Twitteri-säutsuja, BMW poole tõmbavad just selle auto sõiduomadused. Jõudu on eelkäijast rohkem, mass seevastu kuni kümme protsenti väiksem.

Adaptiivne vedrustus, mis lubab juhil valida mugavus- ja sportseade vahel, näib mõistliku lahendusena, seda eelkõige Eesti vahelduvaid teeolusid silmas pidades. Testisõidust, kus mõlemat seadet sai kasutada nii ringrajal kui (Saksamaa mõistes) ebatasasel asfaldil, oli vahe selgesti märgatav. Ringrajal, nii kuivadel kui ka märgadel lõikudel, käitus proovitud diiselmootori ja manuaalkäigukastiga auto sportrežiimis nii nagu ringrajal vaja, ebatasasel teel aga aitas komfort-režiim vältida läbi raputatud saamist.

Väga hea mulje jättis kaheksakäiguline automaatkäigukast. Koostöös kaheliitrise, 184 hj diiselmootoriga kujunes selle kütusekuluks Berliinis, selle ümbruse kiir- ning maanteedel sõites 5,5 liitrit „sajale” (kasutamata säästurežiimi Eco Pro), kuigi ette tuli nii tihedas liikluses linnasõitu ja fooride taga seismist (start-stopp töötab perfektselt) kui auto omaduste tõsisemat katsetamist kiirteedel. Samuti proovitud 1,6liitrine 170 hj manuaalkastiga 118i oli pisut janusem, kuid väikesele ja kiiret sõitu kannatavale autole ehk mõistlikum kombinatsioon kui ükski teine.