Sportlik, aga miks nii jõuetu?

välimus, juhitavus, talutavalt praktiline lahjad bensiinimootorid, väga kallis diiselmootor

Uus Opel Astra GTC näeb kena välja ja sõidab kurvilistel teedel esiveolise auto kohta üllatavalt nauditavalt. Nigelal kombel veavad seda alt mootorid.

Astra GTC on üks neid „kupeesid”, mis tundub sõites vastavast viieukselisest tõepoolest sportlikum. Kui sageli väidavad tootjad, et nende viieukseline auto muutub kahe ukse eemaldamisel sportlikumaks, sest see näeb sportlikum välja, siis GTC on sportlikum ka sisuliselt.

Astra GTC on väliselt kindlasti dünaamilisem kui tava-Astra. Sisuline vahe saab aga alguse veermiku ümberehitamisest. Muudatused tunduvad mõneti väikesed, kuid sõidufännidele on vahe tunda – vähemasti kuival asfaldil, mida Eestis praegu kahjuks ei leidu. GTC on tavalisest luukpära Astrast natuke madalam, laiema rööpmega ja kriipsu võrra pikema telgede vahega. Lisaks tehti ümber esivedrustus, mis on esiveolise auto juhitavuse seisukohalt A ja O. Astra GTC-l kasutatakse 325hobujõulise Insignia OPC vedrustust nimega HiPerStrut, mis tagab rehvide parema haakumise teepinnaga ning soodsama kontaktpinna terve vedrustuse käigu ulatuses. Juhitavus on neutraalsem, auto rooliga täpsemini suunatav ning alajuhitavus isegi provotseerides peaaegu olematu – vähemalt kuival asfaldil. Astra GTC ja Opeli inseneride kiituseks tuleb öelda, et veel parema juhitavusega esiveolisi sõiduautosid on vaid käputäis – olgu selles või mõnes muus hinnaklassis.

Spordituhinas ei ole õnneks nässu keeratud ka vedrustusmugavust, mis küündib vähemalt tava-Astra tasemeni. Viieukseline Astra on mäletatavasti mõnusalt mugav. Prooviautol olid all 19tollised rattad ja isegi nendega ei muutunud GTC konarustel vähimalgi määral ebameeldivaks. Küll aga tasub ostes raha säästa ja loobuda reguleeritavast vedrustusest, sest sportliku ja mugava seade erinevus on peaaegu olematu ning tavaseades on auto niigi nauditav.

Mallorca käänulistel mägiteedel sai Astra GTC-d proovida kahes versioonis: võimsaima bensiini- ja võimsaima diiselmootoriga. Mõlemad on mõistagi ülelaadimisega, 1,6liitrine bensiinimootor arendab 180 hobujõudu ja kaheliitrine diisel 165 hobujõudu. Võinuks eeldada, et rohkem pöördeid kannatav bensiinimootor on kõiksugu kurvidega mägiteedel ilmselge valik, siis praktika tõestas vastupidist.

180 hobujõudu kõlab ju päris uhkelt, aga prooviautos ei olnud seda tunda. Bensiinimootor vajab pidevat piitsutamist, kõrgeid pöördeid ja kiireid käiguvahetusi, et tagada minek, mis tunduks superveermiku vääriline. 20–30 hobujõudu oleks nagu kuskile plehku pannud. Sportlikust mootorihäälest ei maksa unistadagi.

Jõuetu mineku põhjuseid ei tule kaugelt otsida – Astra GTC tühimass jääb sõltuvalt mootorist-varustusest 1,4 ja 1,57 tonni vahemikku. Tühimass! Raskeima versiooni täismass on aga üle kahe tonni! Sestap ongi loogilisem, et diiselversiooni mahlasem pöördemoment (350 Nm) käib paksautost paremini üle. Diisel tundub sõites sitkem, pöörete nappus väga ei häirigi ning puhtalt sõidukogemuse poolest võiks just seda GTC-d teistele eelistada. Kütusekulu on veel lisaboonus, 4,8 liitrit keskmiselt bensiiniauto 7,2ga võrreldes.

Valukrampe peab kogema hinnakirjani jõudes, sest diisel-GTC on ikka kuradima kallis. Testitud Sport-varustuses diisel-GTC maksab 25 228 eurot. Aga selle raha eest saab juba Golf GTI! 180 hj bensiiniauto on 2634 eurot odavam. Astra GTC baashind 17 094 eurot tundub selle kõrval lausa soodne, kuid tuleb ka arvestada, mida selle eest saab: 100hobujõulise bensiinimootori ja 17tolliste plekkvelgedega baasmudeli, mis spurdib paigalt „sajani” 14,5 sekundiga.

Esialgu jääb sestap vastuseta, milline Astra GTC osta. Võib-olla on vastus hoopis mais debüteeriv Astra OPC, mille 280 turbojõudu lubavad superveermikule sobivamat vastast. Ja veel kõrgemat hinda.