Seitsmekohaline käruvedur

7 täismõõdus istet, 5kohalisena tohutu pakiruum täislastis hingetu, valikus pole automaatkäigukasti

Nelikvedu teeb Seat Alhambra 120 kg raskemaks, kuid lubab samas mahtautoga vedada 2400 kg kaaluvat haagist.

Seati mahtuniversaal on suur ja mugav auto – avaras, õhurikkas sõitjateruumis on mõnusad olud viiele täiskasvanule ning nende pagasile (laeni täis laetuna neelab pakiruum 1167 liitrit kraami), sest kõiki viit istet saab seada pikisuunas ning nende seljatoekallegi on muudetav.

749 euro eest lisandub pakiruumi veel kaks autopõrandasse klapitavat istet, mis kõlbavad ka täiskasvanule, kuid talutavad olud on seal siiski vaid alla 180 cm pikkusele inimesele.

Kui seitsmekohalise auto täismass on 2580 kg, ei pruugi sellise koorma paigalttõmbamine talvel kõigest kahele vedavale rattale enam jõukohane olla. Sestap saab Alhambra nüüdsest ka nelikveolisena. Vedav tagasild lisab auto hinnale 3000 eurot ning tühimassile 120 kg, kuid annab samas libedal juurde veojõudu ja sõidukindlust ning lubab vedada 200 kg raskemat haagist kui esiveolisega.

Nelikveolisena on vähemalt esialgu saadaval ainult 140 hj turbodiisli ja kuuekäigulise käsikastiga versioon. (Sama napp on valik ka kaksikõel VW Sharanil.) Mootori jõu kannab tagasillale kardaanvõll, momenti doseerib aga täpsemalt õlivannis töötav elektrooniliselt juhitav mitmekettaline sidur, mis on kokku ehitatud silla reduktoriga. Mida tugevamalt elektripumba hüdrosurve sidurikettaid kokku surub, seda rohkem jõudu tagaratastele jõuab.

Et Alhambra mängib täismassilt juba vaata et väikeste veoautode liigas, pole imestada, et näidikuploki käiguvahetussooviti soosib veoautolikke mootoripöördeid – Seati arvates aitab 1200 p/min enamikul juhtudest küll. Mootor tundub küll tibake vastu torisevat (suurima pöördemomendi saavutab see 1750 p/min), kuid veab siiski visa jõuga. Linnaliikluses pole vaja kõiki kuut käiku juhmilt läbi lapata, käepärane tundus järjestus 1.–2.–3.–5. Sõiduautolikuks muudavad Alhambra kerge, aga tundlik rool ning atsakas vedrustus. Ka diislijorin pole häiriv, kuid on selgelt kuuldav maanteekiiruseni.

Kõike muud kui veoautolik on kütusekulu – paari plusskraadi juures tehtud paarisajakilomeetrise tiiru (1/3 linnas, ülejäänu maanteel) järel näitas reisiarvesti 5,8 l / 100 km.

Kui Alhambrale sai sappa üle kahe tonni kaaluv autoveohaagis, muutus turbodiisli elu rängemaks. Kiirendusel pidi ära kasutama kõik käigud ning alles seejärel võis mootori rõhtsamal teelõigul taas 1200 p/min juurde tiksuma jätta. Keskmine kulu kerkis 9 liitri lähedale, mida samas pole rohkem kui 4 tonni raua teisaldamise kohta palju.

Tartu maantee jubedamates pikivagudes ärkas ellu Alhambra ESP, mis oskab peale auto stabiliseerida ka haagist, kui viimane arvab heaks omapäi tuiama hakata. Elektronaju tõmbas autorongil pidurid peale karmi käega – kiirus kukkus 80 pealt lausa 60 km/h ligi. Alles siis oli ESP arvates oht lõplikult möödas.

Kuuma ilmaga raskes lastis liigeldes pole liigne ka pardaarvuti oskus näidata isegi mootoriõli temperatuuri.