Senisest uhkem ja kallim Santa Fe

ruumikas, seitsme koha võimalus, suutlik diisel, haagiseveovõime tundetu rool, kõrgeks kippuv hind

Hyundai Santa Fe kolmas põlvkond on ilusam nii eelmisest põlvkonnast kui oma väiksemast vennast ix35-st, kuid paraku ka kallim: jaanuaris müügile jõudva auto hind kasvab praegusega võrreldes umbes 10 protsenti.

Santa Fe on Euroopa Hyundaide rivis peaagu ainuke (lisaks Velosterile), mille nime ei ole vahetatud i-ga algava indeksi vastu. Põhjus: Hyundai turundajad ütlevad, et Santa Fe on niivõrd hästi tuntud mudelinimi väga edukal autol, et seda pole mõtet lörtsida. Üle maailma on Santa Fe’sid senini müüdud üle 2,5 miljoni, Euroopas neist 350 000. Uuest mudelist loodetakse veelgi enamat.

Eestis jõuab uus Santa Fe müügile eeldatavalt jaanuaris ja hindu-varustust pole praegu veel lõplikult kindlaks määratud. Küll öeldi pressiesitlusel konkreetselt, et hinnad tõusevad orienteerivalt 10 protsenti. Ehk kui praegu algavad need 2,2liitrise diisliga autol 29 400 eurost, siis edaspidi peab arvestama pigem 33 000 euroga. Selle eest saab natukene pikema, kuid madalama ja laiema auto, milles võib olla viis või seitse kohta. Sõitjateruumis on nii esimesse kui ka teise istmeritta juurde saadud mõned sentimeetrid ja viriseda pole seal tõesti midagi, ruumi on, nagu ühest suurest autost ootakski. Lisavarustusena pakutavat kolmandat rida passib küll kasutada vaid väikelastel või suurematel eriti lühikeste sõitude korral, sest sinna pugemine on väga vaevaline ja istuda tuleb jalad krõnksus, pea vastu lage. Seljatoed üleval, jääb ka pakiruumist ainult kitsas riba järele. Istmete kokkuklappine käib aga ühe hoovatõmbega ning need vajuvad põrandasse nii, et pind on sile.

Kui praegu on Eesti hinnakirjas ainult üks mootor, 2,2liitrine diisel, siis uuel mudelil värskendatakse seda ja lisaks hakatakse pakkuma kaheliitrist diisel- ning 2,4liitrist bensiinimootorit, kõiki neid saab ka esiveoga kombineerida. Huvitaval kombel on suurem diisel väiksemast isegi parema CO2-heitmetenäitajaga, kütusekulu veel avaldatud pole. Proovisõiduautod olid varustatud vaid 2,2liitriste diislite ja automaat- või manuaalkäigukastiga. Kindlalt võib soovitada esimest – Sante Fe on vaikne, mugav ja õdus ning sellises rahulikus õhkkonnas tundub pidev siduri pressimine ning käigukangiga rapsimine kuidagi kohatu. Pealegi töötab automaatkast sujuvalt ning hoiab õigeaegsete käiguvahetustega mootori pöörded kenasti sobivas vahemikus, et igal hetkel jõuvarud olemas oleks. Kiirendamisel on diisli summutatud jorinat küll kuulda, kuid mitte häirivalt, mootor on tugev ja Santa Fe’le enam kui piisav, vedrustus pehmepoolne isegi lisavarustusena pakutavate 19tolliste valuvelgedega – sportlikkust Santa Fe’st just otsida ei maksa. Nagu teistelgi Hyundaidel jätab veidi soovida elektrilise võimendiga roolisüsteem. Seda saab küll kolmes astmes sättida (pehmest päris jäigani), kuid erilist tagasisidet ei anna rool üheski seades.

Hyundai nelikvedu rakendub ainult vajadusel, tavaoludes läheb 100 protsenti veojõust esiratastele ja kui need läbi libisevad, suunatakse kuni 50% pöördemomendist tagasillale. Raketes oludes on suhtes 50 : 50 võimalus nelikvedu ka lukustada, lukustus toimib kiiruseni 40 km/h. Linnadžiipide hulgas on väga heal tasemel haagise vedamise võime: manuaalkäigukasti korral maksimaalselt kuni 2500 kg.