Põnevaks läheb „sajaviiekümnelt”

sõidurõõm, kiirus, juhitavus, igapäevane kasutatavus roolitunnetus mõnes sõidusituatsioonis

Ford Focus ST suudab teha häält, mis vähegi entusiastlikuma juhi pulsi juba linnakiirusel üles viib, aga veel põnevamaks läheb, kui spidomeetriosuti 150–160 km/h juurde kerkib.

Audruringil Focuse sõidu ajal ei saja, aga sadas varem, sest niiske rada on üpris libe. 250hobujõuline turbomootor, erinevalt eelkäijast rahmab seal tööd teha neli, mitte viis kolbi, kargab pöördesse peaaegu et võidusõidujõuallika reipusega ja kuukäigulise manuaalkäigkasti valitsa lühike ja täpne liikumistee aitab kaasa, et võimsusvoog jõuab ratasteni vaid imelühikeste katkestustega.

Gaasipedaali on õige hoida ühemõtteliselt põrandasse surutuna, andes vaid käigukasti tervise huvides vahetushetkedel järele. Veojõukontroll saab libedal rajal küll veidi tööd teha, kuid sekkumine kukub nii peenetundeliselt välja, et kardetavasti ei suudaks juht parema jalaga mängides paremat tulemust saavutada. Elektroonika ei poo, vaid õige pisut vähendab veojõudu, et haare püsiks parim. Muide, stabiilsuskontrolli aktiivsust saab seadistada.

Niiske asfaldi kiuste on ST 160 km/h spidomeetrile kerinud ning eesootav S-kurv nõuab selle tempo otsustavat vähendamist. Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, pakub ST piduripedaal paremat tunnetust kui tegi seda 305hobujõulise RS-i oma. Mootor reageerib taas gaasipedaali asendimuutusetele reipalt ja ST siseneb kurvi innukalt – ei mingit tuima alajuhitavust.

Elektroonika suudab üsna hästi veojõudu juhtida – rapsakaid, mis häiriksid auto roolimist (võimsate esiveoliste iseärasus kurvist jõulisel väljakiirendamisel), jõuab juhini vähe. Piiratud libisemisega diferentsiaali ST-l ei ole. 0–100 km/h ajaks teatab Ford 6,5 sekundit.

Head istmed

Vedrustus töötab meeldivalt progresseeruvalt – kerge, tänavasõiduautoga harjunud juhile igati ootuspärane kalle tekib üsna kergelt, kuid seejärel muutub vedrustuse vastupanu järjest tugevamaks ja Focus jääb mõnusalt tasakaalu. Sportiste hoiab juhi kindlal embuses, võimaldades autot juhtida vaid käte ja jalgadega, mitte kogu kehaga kere liikumisele kaasa kõõludes.

Roolitunnetuse üle saab nüanssides norida, seda eriti kiiretes kurvides (kes Audruringi teab, siis näiteks sellistes nagu on Velt Motocenteri kurv), kuid samas tuleb tunnustada rooli täpsust. Kümme ringi, ehk veidi üle 30 kilomeetri Focus ST-ga heas tempos muudavad igatahes päeva paremaks.

Igapäevatoimetusteks on ST täiesti sobiv. Muidugi ei võimalda sportlik vedrustus aukudest ülehõljumist, kuid see pole ka nii jäik, mis lubaks robustseid augulööke keresse. Mootori saab hoida madalas pööretevahemikus ning läbi ajada üsna ökonoomselt. Keskmiseks kütusekuluks teatab Ford 7,2 liitrit sajale kilomeetrile.

Disain rõhutab sportlikkust

Ruumi on nagu Focuses ikka, ehk et juhi kõrvalistuja jalgadele võiks olla rohkem, kuid tagaistmel pole mingeid probleeme. Pakiruum mahutab nagu tava-Focusel 365 liitri jagu kraami.

Sõitjateruumi kujustuse osas leidub aga erinevusi hulgi: sportistmed, sportlik rool, pedaalikatted, käigukang, täiendav näidikuplokk armatuurlaua keskel. Ka välimuselt on ka ST kõike muud kui tavaline Focus: kärgjas radiaatorivõre, „küljeseelikud”, difuusoriga tagakaitseraud, spoiler, kui nimetada mõned n-ö eriefektid.

Luukpärakerega Focus ST maksab 26 290 eurot (universaal 710 eurot rohkem) ning on rikkalikult varustatud. Ja naudib vähemalt hetkel ühe olulisema rivaali puudumist. Kuuenda põlve Volkswagen Golf GTI-d enam ei müüda, aga seitsmenda põlve GTI laseb end veel oodata.

Opel Astra OPC on võimsam (280 hj) ja kallim, makstes – 29 410 eurot. Renault Mégane RSi, samuti 250 hobujõulise mootoriga nagu Focus ST-gi, on saadaval vaid kolmeukselises kereversioonis (nagu Astra OPC-gi) ja see maksab 27 200 eurot. Škoda Octavia RSi saab soodsamalt, 24 360 euro eest, kuid mootor on sel 50 hobujõudu nõrgem.