Opel Adam: all show, almost no go*

Opel Adam võrgutab mitmesuguste, tootjale ilmselt kenakest lisakasumit andvate viguritega, kuid sisimas on tegu üpris lihtsakoelise väikeautoga.

Ta võib ju olla kõige suuremate sinisilmadega imearmsaim blondiin, keda elu jooksul trehvanud oled, aga kui see tibi pillab hommikueinet valmistades tavaliselt põrandale puruks kolm muna ning oskab pea alati kodust poodi sõites linna eksida, hakkad lõpuks kahtlema, kas tahaksid ikka temaga veeta kogu ülejäänud elu.

Sarnane imearmsake, aga natuke koba ja kohmakas pilgumagnet on ka Opel Adam.

Eelkõige Fiat 500 (ja natuke ka tublisti kallima Mini) konkurendiks ehitatud Adami konstruktsioon on igav nagu öö. Väändtala ja poolsõltuva vedrustusega taga- ning vedrupüstmikega esisild, ees ketas-, taga trummelpidurid, viiekäiguline käsikast, kolm vabalthingavat ottomootorit (1,2 l 70 hj ning 1,4 l 87 ja 100 hj), kuus turvapatja ja nõlvaltstardiabiga ESP.

Telgede vahe on Adamil peaaegu sama, mis Fiatil, kuid 15 cm lisapikkust ning 10 cm -laiust loovad Opeli roolis mulje, et eessõitva 500 võiks käigupealt alla neelata. Samas on Adam samuti vaid neljakohaline, tagaistmel kopsab juba 170 cm pikkuse sõitja pea vastu lage ning pakiruum on Fiati omast pisemgi (170 vs. 185 liitrit), kahanedes kõigest 95liitriseks, kui ruumi põhja pista lisatasu eest pakutava vägeva muusikasüsteemi süvabassikõlar.

Lihtsa ja odava veermikuga Adam sõidab asfaldil siiski tublilt ning karjuvaid vajakuid juhitavuses silma ei hakka. Vaid tipmiste 18tolliste ratastega muutub munakiviteel veeremine järsuks trampimiseks ning pidamise piiril kurvituhisemine paneb auto ebakindlalt tuikuma.

Veermiku võimete piiri hoiab juhi tajuulatusest väljas mootor. Proovisõiduautode kapoti alla oli Opelil pakkuda vaid keskmine 87 hj jõuallikas, mille esimese hooga masendavana tundunud hingetus (mägise Lissaboni tänavail pidi portugallaste turbodiislitega sammupidamiseks gaasipedaalil lausa püsti seisma) muutus pärast päevapikkust harjumist natuke talutavamaks, aga foori alt foori alla võidusõite ei tasu Adamiga parem proovidagi.

Teine ja isegi suurem pettumus oli linnasõiduks tehtud auto kohmakus – sõltumata versioonist on pöördering pagana suur (10,2–11 meetrit), mistap kitsas parkimiskeldris lõputult edasi-tagasi nikutades ei jaksanud sisimas ära kiita Adami tundlikke parkimisandureid.

Ning sapi lõi mitu korda keema ka navigatsiooniseade, mis keerukas ristmikerägastikus ei suutnud isegi sellise tuima mootoriga auto liikumiskiirusega sammu pidada. Jää või tipptunnil keset teed seisma ja oota, millal elektronaju viitsib sulle lõpuks järgmise pöörde ette öelda! (Opeli mehed väitsid enda kaitseks, et tegu oli navigaatori testversiooniga. Loodetavasti on seeriatoode nobedam ega räägi ka enam inglise-portugali segakeeles.)

Põhimõtteliselt läbi ja lõhki keskpärasel Adamil on siiski ka midagi, mis ei lase sellest autokesest ükskõikselt, kordagi tagasi vaatamata lahku minna. See „midagi” tähendab tervelt 20leheküljelist (!) hinnakirja. Ja näiteks sedagi, et esitluse kõik 40 Adamit olid erinevad, kuigi ühe ja sama mootoriga.

Nimelt on Opel otsustanud lisavarustusemüüjad lõpuks töötuks jätta ning nende teenitava kasumi hoopis enda taskusse pista (firma üüratu kahjum tahab ju katmist). Tänu sellele kulub ostjal täpselt endale meelepärase Adami komplekteerimiseks ilmselt rohkem aega, kui Opelil selle valmistegemiseks.

Neli põhilist mudeliversiooni (lihtsalt Adam ning lisanimega Slam, Jam ja Glam) erinevad peamiselt muusikamasina keerukuse, rattamõõdu ning konditsioneeri või kliimaseadme poolest.

Kerevärve on valikus 12 (nimeks näiteks Purple Fiction, James Blonde, I’ll be Black), kusjuures katuse saab valida kerevärvi või ühes kolmest kontrasttoonist. Ja kui sellestki vähe, saab välimust täiendada ka kolmandat värvi detailidega, millele lisanduvad soovi korral spoileri- ja/või disainkleepsukomplektid, süsinikkiust kaunistused jne.

15–18tolliseid valuvelgi on valikus nii eri välimuse kui ka värvitooniga ning neid saab lisaks kaunistada värviliste kodarakatetega (28 € komplekt). Hõõglampidega taga- ja päevasõidutuled muutuvad lisatasu eest dioodlaternaiks (põhituled on aga ainult vanamoodsad halogeenid).

Sõitjateruumigi kaunistamisel jätkub nuputamist – kas võtta jalgeruumi ja uksekäepidemete valge või kuldkollane dioodvalgustus või äkki hoopis suvetaevasinine-poolpilvine laepolster, milles säravad seatava heledusega 64 valgusdioodi nagu öises tähistaevas (380 €)? Ja lisaks poolnahkpolster istmetele, nutitelefoni dokk armatuurlauale, automaatparkija, pimenurgahoiatus, 318 W stereo ja roolisoojendus ja ...

Niimoodi, mõnekümne kuni mõnesaja euro haaval lisasid valides tiksubki Opeli kaukasse lõpuks summa, mida ostja vaevalt esimese hooga kavatses pisikese keskpärase linnaauto eest välja käia.

Adami siinset hinnakirja veel pole, kuid Saksamaal maksab odavaim 1,2liitrise mootoriga auto 11 500 (konditsioneeri pole, raadio, kesklukk, elektriaknad-peeglid, kuus turvapatja ja ESP on), 100 hj Slam (kliimaseade, USB ja Bluetoothiga raadio, nahkrool, 17” rattad) aga 16 085 eurot.

*: palju ilu, vähe minekut