Elurõõmus ja asjalik

Renault’ uus pisike linnadžiip Captur on väikeste puuduste kiuste väga sümpaatne auto.

Uue Clio põhjale tehtuna, kuid kõrgemaks tõstetud vedrustuse ja suuremate ratastega Captur ühendab Renault’ sõnul parimad linnadžiibi, luukpära ja universaali omadused. Nn linna-crossover astub samale mängumaale, kus praegu valitseb ülemaailmne müügihitt Nissan Juke, ning vähemalt teoorias näikse sel trumpe, millega nii Nissanile kui värsketele konkurentidele Opel Mokkale / Chevrolt Traxile ja Peugeot 2008-le vastu hakata, küllaga olevat.

Pressimaterjalid räägivad peale ilusa disaini veel näiteks erakordsest ruumikusest ja tippklassi ökonoomsusest. Säästlikemale versioonile, 90hobujõulise diiselmootoriga Capturile, lubab tehas keskmiseks kütusekuluks ainult 3,6 liitrit saja kilomeetri kohta. Nelikvedu ei hakata aga üldse pakkuma, kuna kliendid seda lihtsalt ei soovi: kontsernikaaslast Juket on neljarattaveoga müüdud ainult 4%!

Kas ühendabki kolme autoklassi?

Teooriast praktikasse! Maastikuautolikke omadusi leiab lisaks disainile paar, näiteks üle keskmise kõrge kliirensi (170 mm) ja kõrge juhtimisasendi. Koos suurte akendega annab see juhikohalt väga hea väljavaate, kuigi laiad A-piilarid mõnikord ristmikel segavad.

Universaalilik on praktilisus: pakiruum pole n-ö tavaasendis just liiga suur (377 l), kuid seda saab edasi-tagasi liigutatava tagaistme abil kasvatada 455 liitrini. Tagareas reisijatel on istme tagumises asendis jalaruumi küllalt, samuti jagub lahedalt pearuumi – mahukuselt on Captur tõesti tubli ja sobib selle poolest pereautoks reservatsioonideta. Avarust lisavad sõitjateruumi heledad toonid ning rõõmsa meeleolu loovad rohked erksad detailid. Nimelt pakutakse väga laialdaselt võimalusi Capturi isikupärastamiseks, muu hulgas saab ka sõitjateruumi valida paljusid värvikombinatsioone.

Luukpäralikud peaks olema sõiduomadused, mis aga eriti ootustele ei vasta, kuigi mitte negatiivses mõttes – seda tüüpi auto omanik eeldab vedrustuselt mugavust ja seda Captur ka pakub. Vaatamata 17tollistele velgedele ja suhteliselt madala profiiliga rehvidele ületas proovisõiduauto konarusi ja tee ebatasasusi pehmelt. Juhitavus jääb madalale sõiduautole küll alla: kõrge raskuskese paneb auto enam kõikuma ning kerge ja aeglane rool ei lase kurvisõitu just eriti nautida, ent selleks pole taoline linnadžiip ka mõeldud. Nagu öeldud, rõhk on mugavusel!

Ruumikusele ja praktilisusele vastukaaluks leiab ka kritiseerimisväärset. Näiteks valitseb sõitjateruumis odava plasti üleküllus. Väga see siiski ei häiri, sest plastipinnad on sellise mustri ja tekstuuriga, et näevad välja täitsa viisakad. Väikeseid puudusi esineb ergonoomikas: kiirushoidiku töölelülitamise nupp on esiistmete vahel (ülejäänud nupud asetsevad roolil), käivitusnupp ei asu harjumuspärases kohas rooli taga, vaid allpool keskkonsoolil ning tahvelarvuti kasutusloogika jätab mõnes kohas soovida. Tahvelarvuti ise on seejuures igavesti uhke. Sel on internetiühendus, soovi korral saab tellida erinevaid rakendusi, nn app’e, lugeda e-kirju jpm.

Kolm turbomootorit

Müügile jõuab Captur kolmesilindrilise 0,9liitrise ja 4silindrilise 1,2liitrise bensiini- ning 1,5liitrise diiselmootoriga, kõik turbolaetud. Proovida saime kaht viimast. Bensiinimootor on just parasjagu võimekas ja mitte liiga janune, kuid seda pakutakse ainult koos kuuekäigulise topeltsiduriga EDC-käigukastiga. Jah, see on mugav, kuid teeb auto kindlasti parasjagu kallimaks. Lisaks jääb EDC mõnikord häirivalt uimaseks. Näiteks kui on tarvis kiirelt kohalt startida, et ristmikule liiklusvoolu segamata vahele reastuda, järgneb gaasivajutusele pikk mõttepaus.

Vaid kiitvaid sõnu saab öelda Renault’ 1,5liitrise diiselmootori kohta (mida on eri versioonides tehtud juba üle 10 miljoni). See on silmapaistvalt säästlik, töötab Capturil suhteliselt tasaselt ning veab u 1200 kg kaaluvat autot sitkelt ka suurematel kiirustel, nobedatest linnakiirendustest rääkimata.

Capturi hinnad avalikustatakse lähinädalatel, varustustasemeid saab praeguse info põhjal olema kolm, kuid nendegi täpne sisu selgub hiljem.