Uus Hyundai ix35 sõidab pehmemalt

Mullu augustis tootma hakatud Hyundai ix35 mudelivärskenduse järgne auto sõidab pehmemalt ja täpsemalt kui vanem ix35.

Suurimad muudatused ix35 juures on tehnilised, silmaga nähtavat võib leida veidi siit ja sealt. Esilaternaid ehib nüüd leedtulede riba ning nähtavuse parandamiseks saab lisavarustusena biksenoontulesid. Leedlambid on ka tagatuledes. Sõitjateruumis hakkab keskkonsoolil esmalt silma väike, kõigest 4,3tolline puutetundlik ekraan, mis mõjub suures autos pisut koomiliselt. Teiste funktsioonide seas kuvab ekraan ka tagurduskaamera pilti. Väiksemad muudatused puudutavad eeskätt sõitjateruumis kasutatud materjale.

Hyundai ix35 sõiduomadused on igal juhul märgavatavalt paranenud, kuna muudeti esivedrustuse aluskonstruktsiooni, mis ühtlasi vähendas ka müra ja vibratsiooni. Kui mudelivärskenduseelne auto rappus ja loopis konarlikel teedel päris kõvasti, siis nüüd sõidab ix35 palju sujuvamalt ning ka metsateedel ei tekkinud merehaigusele sarnanevat reaktsiooni. Elektrilise võimendiga roolisüsteem on nüüd kiirem ning parima varustustaseme puhul saab ka roolisüsteemi Flex Steer, mis laseb valida kolme režiimi – Normal, Comfort ja Sport – vahel. Teisisõnu saab nupuvajutusega muuta rooli kas väga kergeks, mis peaks hõlbustama parkimist, või raskemaks, kui soov sõita veidi tempokamalt. Muid elektroonilisi abimehi on ix35-l täiesti piisavalt ning rooli- ja istmesoojendused nii ees kui taga teevad sellest ka hea valiku põhjamaistesse tingimustesse.

Proovisõiduauto oli Style-varustuses, mis on ix35 kolme varustustaseme keskmine valik. Mootoriks oli sel uus kaheliitrine bensiinimootor, mis kirjade järgi pakub eelkäijaga võrreldes rohkem võimsust ja pöördemomenti (166 hj ja 205 Nm). Päriselus rikkus aga mulje uimasevõitu kuuekäiguline automaatkast, mis tahtis normaalses liiklusvoolus sõites käiku vahetada alles siis, kui mootor tegi 3000 pööret minutis või veidi enam. Iseenesest oli käigukast võimeline ka madalamal pöördel käike vahetama, kuid sel juhul tuli gaasi anda eriti ettevaatlikult ehk teisisõnu liikluses venida. Õnneks saab selle mootori juurde valida ka kuuekäigulise „manuaali”. Vahetult enne uude autosse istumist proovitud vanem kaheliitrine diisel koostöös manuaalkastiga jättis igal juhul kordades parema mulje.

Hea etteaste tegi ka Hyundai nelikvedu, mis ei jätnud autot hätta poristel teedel ning meie väikesel maastikurajal, kus oleme proovisõite teinud ka päris suurte džiipidega. 17sentimeetrine kliirens oli piisavalt kõrge, nii et tõusudel ja langustel ei kraapinud auto põhi maad ning aktiivne automaatselt sisse-välja lülituv nelikveosüsteem sekkus vajadusel sujuvalt, et autot ka veidi järsematest nõlvadest üles vedada. Mõistagi tasub osad „punktid” anda siinkohal M + S talverehvidele.

Kütusekulu peaks tehase andmetel olema keskmiselt 8,3 liitrit sajale kilomeetrile, kuid nagu enamasti juhtub, oli ka ix35 reaalne kulu veidi kõrgem. Pardaarvuti näitas proovisõiduautol keskmiseks kuluks 9,5 liitrit.