Tasapisi, aga edevalt

Lexusel on džiibisõpradele üle hulga aja uudiseid. Positiivsed on uudised, mis puudutavad välisdisaini, sõidusujuvust ja mürataset, negatiivne on aga sportlikkuse kohta käiv info.

Õigupoolest oleks rumal uut NX 300h-d väikseks Lexuseks nimetada, sest see on 4,63meetrisena vaid pisut lühem kui RX, hakates turul konkureerima Audi Q5, BMW X3 ja teiste keskmisest kallimate nelikveolistega. Mainitud „sakslaste” kõrvale sihiti Lexus ka hinna poolest, sest baastaseme hind stardib 41 990 euro juurest ning kasvab varustuse lisandudes hõlpsalt üle 50 000 euro piiri nagu „sakslastelgi”.

NXi palju vaieldud välimuse hindab Autoleht ühemõtteliselt plussmärgiga – eristumise eest. Hea disain ei tähenda tänapäeval tingimata ilu, selle asemel pakuvad jaapanlased jõulist ja lausa agressiivset välisilmet, mis fotodel oleva halli auto puhul ei tule õnneks või kahjuks täielikult esile. Kere värvitooni kõrval saab ostja valida kas varustustaseme F Sport kärgja iluvõre (nagu fotodel) või natuke rahulikuma horisontaalribidega iluvõre teistel versioonidel.

Julged jooned jätkuvad NXi sisemuses, mille nurgeline disain ja nupurohkus võib esmapilgul üllatada. Siiski õnnestus juhikohaga kiiresti harjuda, iste osutus väga mugavaks ning ruumi jagus piisavalt nii esi- kui ka tagaistmel. Pakiruum võinuks ehk rohkem mahutada, ent siinkohal maksab Lexus nähtavasti lõivu sõiduki päras asuva akukomplekti ja teise elektrimootori eest.

Uudisena tutvustab Lexus nutitelefoni juhtmeta laadimise võimalust, mis jäi järele proovimata, ning navigaatori puutepadjandit, mida õnnestus kasutada. Viimane peaks võimaldama kiiret liikumist menüüdes ja mugavat sihtkohasisestust. Seisvas sõidukis töötas see kenasti, ent sõitma hakates osutus aadressi sisestamine kohati närvesöövaks, sest teekonarustel tabas nimetissõrm padjandit sageli tahtmatult.

Õigupoolest võiks konarustega jätkata, sest NX – vähemasti F Sport versioonina – tunneb end paremini konarusteta teel. Ebamugavaks seda kindlasti nimetada ei saa, ent teatud tihedatel ebatasasustel kippus Lexuse vedrustus koperdama. Selline käitumine (ning varustuspakett) lubas oodata sportlikku jäikust kurvisõidul, ent siis osutus hübriiddžiip pigem õõtsuvaks-kõikuvaks. Auto on nimelt väga raske (tühimass 1,8–1,9 tonni) ja jätab sõites sootuks laisema mulje kui ülalmainitud Saksa rivaalid.

Seevastu tunneb 300h ennast palju paremini, kui juht teda tagant ei utsita. Vaikne kulgemine tähendab müravaba ja sujuvat sõitu – lühiajaliselt isegi täiselektrilist – ning see tuleb Lexusel kõige paremini välja. Siis ei saa midagi ette heita ka keerukale jõuajamile ega jõuülekandele, mis tagant utsitades ilmutavad tuttavaid puudusi.

Jah, tegu on hübriidiga, ent hübriid kui selline enam ainuüksi uudsusega ei löö, ette peab olema näidata ka sisulisi eeliseid. Vaikne sõit kuulub kindlasti nende sekka, aga ainult seni, kuni juht tugevalt gaasipedaali ei vajuta. Nimelt pole auto kuigi kiire ning näiteks möödasõitudel tuleb bensiinimootorile tublisti pöördeid anda. Gaasivajutuse peale jõuajam esmalt mõtleb hetke, seejärel seab variaatorkast õige ülekande paika, misjärel bensiinimootor tõstab pöörded piiraja lähistele, et möödasõiduks vajalik kiirendus tekitada – kõva undamise saatel siis. Kõike kokku võttes kõlab tootja andmetes lubatud 0–100 km/h kiirendusaeg isegi optimistlikult. Tunde järgi oli kogukas Lexus ehk aeglasemgi.

Võiks oletada, et nadid kiirusomadused kompenseeritakse olematu kütusekuluga ning nii see tõepoolest on. Paberil. Tootja lubatud 5,1–5,3liitrine keskmine muutus 650kilomeetrisel proovisõidul 7,0 liitriks (pardaarvuti järgi). 1,9tonnise, ajuti nelikveolise auto kohta pole see sugugi kehv näitaja, ent konkureerivad diiseldžiibid saavad vähemaga hakkama ja kiirendavad sootuks paremini. Lexus ei võta NXi puhul diiselmootorit jutuks, küll aga lisandub millalgi turbomudel NX 200t, mis tulevat hübriidist märksa kiirem (ja ka janusem).