Vitara uus ja moodne tulemine

Peale nime ei ühenda moodsat Suzuki Vitarat vana Vitaraga mitte miski: esimene on moodne linnadžiip, teine vana kooli maastikuhunt.

Uue Vitaraga andis Suzuki avalöögi seeriale, mille saab kokku võtta kui „neli mudelit nelja aastaga”, seejuures nimetatavad ettevõtte esindajad just väikest linnadžiipi uudismudelitest kõige tähtsamaks. Arvestades klassi populaarsust, pole siin midagi imeks panna, samas tuleb arvestada, et peaaegu iga automark räägib selles klassis kaasa – konkurents on erakordselt tihe.

Vitara hinnakiri algab 13 999 eurost (2wd, 120 hj), sama mootoriga odavaim nelikveoline mudel maksab 17 999 eurot. Viimane tuleb baasesiveolisest aste kõrgema varustusega GL+, mis tähendab juba niigi heldet pakkumist valuvelgedest kliimaseadmeni, aga esitluspakkumine lisab veel näiteks automaatpidurdi, adaptiivse kiirushoidiku ja tagurduskaamera.

Välisdisainilt on Vitara mänguline nagu enamik rivaalegi, sisemus aga jätab eklektilisema mulje kui mõnelgi rivaalil. Eelkõige jääb selles süüdi armatuurlaua ja uste viimistlemisel kasutatud odava ilmega kõva plast, mis ei klapi kuidagi kokku musta läikraamistusse asetatud puutetundliku ekraani, seemisnahkse polsterduse ja noobli osutitega kellaga.

Samas ei leidu ainsatki põhjust teha sõitjateruumi kasutatavusele etteheiteid: panipaiku leidub piisavalt, juhi iste on mugavam kui mõnelgi rivaalil (istmepadi pole liiga lühike, nagu klassis vahel ette tuleb) ning 4,18 meetri pikkuses autos jätkub piisavalt ruumi ka taga istujatele. 375liitrine pakiruum on klassis eeskujulik.

Kui vana Vitara kere toetus redelraamile, siis uuel on kandekere nagu kõigil linnadžiipidel, ka ei saa uuele aeglustiga nelikvedu. Tuleb siiski mainida, et nelikveosüsteem pakub juhile rohkem seadistusvõimalusi kui klassis tavaline: automaatselt veojõudu jagava süsteemi saab häälestada erinevatele sõiduviisidele ja ka lukustada võrdsele jõujaotusele telgede vahel. 19,5sentimeetrine kliirens on linnadžiipide seas märkimisväärne.

Siiski sobib vedrustusseade pigem asfaldile kui auklikule kruusateele: kui esimesel esineb Vitara kindlalt, siis teisel raputab tugevalt, ka ei mängi väändetalaga tagatelg alati teekonarustega piisava täpsusega kaasa. Esirattaid toestavad MacPhersoni püstmikud.

Kõige rohkem üllataski Vitara käänulisel asfaltteel, kus juht avastas ühel hetkel, et selle 1,2tonnise tühimassi, trimmis vedrustuse ja elavalt reageeriva mootoriga pisidžiibiga on seal päris lõbus sõita. Ei kõigu, ei kohmerda, ei venita.

1,6liitrise vabalthingava bensiinimootori 120hobujõulisest võimsusest ja 156njuutonmeetrisest pöördemomendist jätkub Vitarale küll. Tõsi, reipamad möödasõidud maanteel nõuavad ühe või vahel ka kahe käigu allavahetamist, ses osas vabalthingav mitme rivaali turbomootori vastu ei saa. Viiekäigulist manuaalkäigukasti saaks Suzuki parandada selle lülituste täpsemaks muutmisega.

Küll aga aitab esimese käigu suhteliselt aeglane ülekanne hakkama saada kergemates maastiku- või raskemates teeoludes. Siduriga mängima (ja seda ülearu kulutama) ei pea, Vitara rühib porisitkel metsateel ka vaid gaasiga mängides.

Autolehe prooviringi keskmine kütusekulu tuli linna-, maantee- ja kerge maastikusõidu tulemusena 6,5 l / 100 km. Tehaseandmete keskmine on 5,6 l / 100 km.

Bensiinimootorit saab kombineerida ka variaatorkäigukastiga. Diiselmootorit (120 hj, 356 Nm) pakutakse kombinatsioonis nelikveo ja kuuekäigulise manuaalkäigukastiga. Septembris või oktoobris lisandub valikusse liitrise töömahuga bensiini tarvitav turbomootor.