Friikpära

1. seeria BMW on pärast mudelivärskendustki pigem auto friigile*, kes raatsib pisikese luukpära eest maksta kõrget hinda. Tippversioon M135i xDrive on aga lisaks hull ka dünaamika poolest.

BMW 1. seeria luukpära pole Eestis kunagi olnud menukas. Osalt on selles süüdi (oma klassis haruldusena tagaveolise) auto väiksuse kohta kõrge hind, kuid mõne jaoks ka välimus. Tänavune koonukohendus mõjus pisi-BMW-le hästi: kissis esilaternad muutusid suuremaks ning kipaka mulje jätnud tagaosa disaini teevad tagaluugile laienenud laternad mõjusamaks. Esituled on nüüdsest halogeenid või lisatasu eest leedid. Eesti mudelivalikus on vaid viieukselised versioonid – vähemaukselise tahtjale on 2. seeria kupee.

Sõitjateruumis on kõigil „esimestel” nüüd keskvalitsaga (iDrive) juhitav 6,5tollise ekraaniga lustikummut (navi saab lisatasu eest) ja kahetsoonikliimaseade.

Uudiseid leidub mootorivalikuski, täpsemalt kolmesilindriline 1,5liitrine otto- ja diiselmootor (109 hj 116i ja 116 hj 116d). 1,6–2liitrised (95–218 hj) on neljasilinrdilised ning tipmine, kolmeliitrine turbo (326 hj), kuuesilindriline. Jõuülekandeks on kuuekäiguline käsikast, lisatasu eest saab kaheksakäigulise „automaadi”. Viimane on mõnel võimsamal versioonil tavavarustuses. Kahele diisel- ning võimsaimale bensiinimudelile pakutakse ka nelikvedu.

Proovisõiduks sattus kangeim variant võimalikest – M135i xDrive. Kolmesilindrilistega jõuame puid kallistada ehk kunagi hiljem.

Võimsusele lisandunud kuut hobujõudu on raske hoomata, kuid sellest hulga ägedam on mootori iseloom. Ei mingit turbopauku, vaid jõuallikas veab erutava urina saatel täie jõuga juba 1300 p/min alates ja maksimummomenti jätkub 4500 p/min välja. Minekut on sedavõrd, et foorivõidusõidus ei pea pelgama Bentleyt ega Porschet.

Mägedeta Eestis on raske hoomata ka automaatkastile lisandunud topograafiataju. Ülekanne arvestab käiguvalikul tõusude-langustega nii nagu moodsad raskeveokid ja näiteks Rolls-Royce Wraithki. Käike põmmutab automaatkast sisse kiiresti ja konkreetselt, peaaegu nagu topeltsiduriga robotkast.

Hulga selgemalt hoomab nelikveo pakutavat sõidukindlust. Paduvihmast porisel kruusateel rahmeldas laiade (ees 225/40, taga 245/35R18) rehvidega väikeauto minna nii julgelt, et kiirusepiirang hakkas segama väga ruttu. Ei mingit libedal lengerdamist ega külglibisemise alget – lausa igav! Huvitav, mis talvel saaks?

Asfaldi pikivagudes otsib auto natuke teed, aga puudus pole traagiline. Pigem tahaks juurde roolitunnetust ning vähemaks rehvimüra. Vedrustuse jäikuse kallal kaagutada oleks aga kohatu, sest selline püss pehmes seades teel ei püsiks.

1. seeria juhikoht on loogiline ning külluslikult seatava istme ja rooliga. Näidikuplokki on osavalt integreeritud valikpildiga ekraan, mis kuvab reisiarvesti näite või navigeerimisjuhendeid. Aga miks kadus armatuurlaualt sportlikule autole vajalik mootori(õli) temperatuuri näidik? Selle asemel on vanematest mudelitest tuttav „tujurikkuja” ehk kütuse hetkekulunäidik.

M135i xDrive’i hind võtab kokutama. Luukpära ainult friikidele ehk tõeline friikpära! Lohutuseks olgu teadmine, et veel radikaalsem, käsikasti ja tagaveoga ning tänu sellele 90 kg kergem M135i maksab 4000 eurot vähem.

*friik ʻveidrik, hull, entusiast’ (ÕS)