Kas saaks veel mugavamalt?

Mercedese uus keskmõõtu linnadžiip GLC panustab mugavale kulgemisele ja õdusale sisemusele.

Keskmisest rahakamale ostjale võiks seda igati soovitada, kui ka uus automaatkast oma ülesannete kõrgusel oleks.

Mercedese uue džiibitähestiku järgi tähendab GLC C-klassi džiipi. See asendab senise võluvalt kandilise GLK ja mahub suuruselt A-klassi džiibi GLA ja E-klassi džiibi GLE vahele. Kel on lihtsam Mercedese uut nimeloogikat rivaalide järgi kinnistada, siis kõnealune GLC hakkab konkureerima Audi Q5, BMW X3, Volvo XC60 ja näiteks Land Rover Discovery Sportiga.

Kui omapäraselt kandilist eelkäijat sai juba mainitud, siis järeltulija GLC lähenes oma ümarate vormidega tublisti Mercedese ümarale disainisuunale ega eristu rivaalidestki kuigivõrd. Üldmulje on siiski vaadates nägus ja mõõtes aerodünaamiline, kusjuures proovisõiduautot kaunistas veel ka AMG-välispakett (2760 €) ning standardsete 17tolliste asemel 19tollised (?) valuveljed (1200 €).

Nagu välimus, nii tuleb ka uudismudeli sisemus tuttav ette pigem uue C-klassi kui senise GLK omanikule. Nimelt on armatuurlaud tervikuna väga sarnane C-klassi omaga ja see on vägagi positiivne. Sisemusest ei leia enam mingeid jälgi robustsest džiibilikkusest, tegu on sõiduautolikult sujuva juhikohaga, mis paneb juhi end väga hästi tundma. Kõik toimib loogiliselt, materjalid ja koostekvaliteet on ootuspäraselt tasemel ning ruumi jagub piisavalt. Tõsi, leidub selgelt ruumikamaid (ja odavamaid) rivaale, nagu Honda CR-V, ent ülalmainitud „sakslastega” võrreldes on GLC umbes sama avar.

Sõitma asudes tuli taas meelde palju kiidetud C-klass, seda eelkõige mugava veeremise ja madala mürataseme tõttu. GLC on mõistagi kõrgem ja raskem, mistõttu tunneb juht ennast teepinnalt rohkem isoleerituna. Vedrustus töötab vaikselt ja üldjoontes väga mugavalt, koperdades pisut vaid väikestel tihedatel ebatasasustel. Soovi korral saab soetada ka õhkvedrustuse (2280 €), mida prooviautol polnud, aga mille kohta on väliskolleegidelt üksnes kiidusõnu kostunud. Sel puhul pakub auto vahest ka rohkem juhitavustäpsust, sest standardvedrustusega jätab GLC pigem stoiliselt rahuliku kui sportlikult innuka linnadžiibi mulje.

Sujuvalt mugavat kulgemist nautides ei saanud kahepäevasel proovisõidul kuidagi rahule jääda käigukasti tööga, mis ongi GLC ainuke suurem puudus. Auto on varustatud uue üheksakäigulise automaatkastiga. Tavaoludes läheb auto paigalt teise käiguga, sest esimese käigu ülekanne matkib juba pigem aeglustit. Ühtlasi jäi kasutamata käigukasti kõige kõrgem ehk 9. käik, sest auto ei pannud seda sisse isegi „kiirteel” 110 km/h sõites. Võib-olla kulub see siis marjaks päris kiirteedel.

Probleemiks olid käigukasti juures jõnksutavad ja venivad käiguvahetused teatud käikudel. Näiteks keskmisest natuke tempokamat kiirendust soovides toimus teiselt kolmandale vahetus ebameeldivalt veniva jõnksatusega, neljandalt alla kolmandale vahetamisele eelnes esmalt tubli viivitus ja seejärel tuttava jõnksatusega allavahetus. Kõrgematel käikudel olid jõnksatused vähem tuntavad, ent siiski tajutavad. Tasaselt kulgedes, või ka n-ö täiega kiirendades jõnksatused nii häirivad polnud.

Tänapäeval, mil osa automaatkaste on lausa perfektseiks nimetatud, valmistas Mercedese uus üheksakäiguline sestap pettumuse. Kohapealse esindaja Silberautoga asja arutades pakuti, et põhjus võib olla kasti iseõppivas iseloomus, kuid see tähendanuks, et kahepäevase proovisõidu järel pidanuks kast ju minu sõidustiili järgi ümber õppima. Ühtlasi häiris manööverdades tagasikäigu rakendumiseks kuluv aeg.

Euroopa kolleegid samasuguseid käigukasti „anomaaliaid” ei täheldanud, ent kõnealustel puhkudel oli prooviks diiselauto. Silberautolt sattus Autolehele bensiinimudel GLC 250, hetkel valiku võimsaim ja ühtlasi odavaim mudel. Sarnase versiooniga on puutunud kokku pigem bensiini armastavate maade ajakirjanikud USAs ja Austraalias ning neilgi oli käiguvahetuse sujuvuse üle kurtmist.

Võibolla toimetabki uus käigukast koos diiselmootoritega paremini, igal juhul soovitaks enne ostu selle järele proovida. Bensiiniversiooniga jäi üles häiriv kahtlus, kas kütusekulu ikka vastab tehase andmetele, sest keskmine kulu ei tahtnud pardaarvutis kuidagi alla 9 l / 100 km kukkuda, kuigi enamik sõidust toimus maanteel. Tõsi, auto läbisõit oli peaaegu olematu.