Nutikas ja nägus, aga mõne kiiksuga Renault Mégane

Uus Renault Mégane meelitab rikkaliku varustuse ja värske disainiga, kuid jääb toppama detailides.

Renault’ disainerid on uue Mégane’i juures vinti peale keeranud üsna õnnestunult. Suures osas on disainikeel äratuntav suurematelt mudelitelt Kadjar ja Espace. Võrreldes varasemaga kasvas Mégane pikkuses ja laiuses, kuid sai eelkäijast veidi madalam. Kaasaegsele autole kohaselt kasutatakse nii esi- kui tagatuledes leedvalgusteid, mis on eriti tagaosas venitatud rõhutatult pikaks ja mänglevaks, ning elektrooniliste juhiabisüsteemide valik kuulub kahtlemata tippklassi. Omas segmendis tõstab Mégane lati uuele kõrgusele nelikroolimisega, sest teistel sama suurtel sellist süsteemi veel ei ole. Seda saab vaid tippmudelil GT, mis seetõttu on ka sõiduomadustelt võrreldes lihtsamas varustuses Mégane’iga heas mõttes kui sootuks teine auto.

Väiksematel kiirustel tagarattaid esiratastele vastupidises suunas pöörav süsteem hakkab mõlemaid rattaid ühele poole keerama kiirusel üle 80 kilomeetri tunnis. Efekt on lühidalt selline, nagu oleks autol muutuva pikkusega telgede vahe: linnakiirusel suudab nelikroolimisega Mégane GT märksa tõhusamalt manööverdada ja kitsastel tänavatel nurga taha keeramine ei valmista mingit muret. Suuremal kiirusel annavad aga esirataste suunaga kaasa pööravad tagarattad juurde tubli annuse stabiilsust ning tekib mulje, nagu sõidaksid suurema autoga, millel on pikem telgede vahe. Mégane pole kunagi olnud eriline sportauto (jätame sellest mõttest praegu kõrvale Mégane RS-i), kuid nelikroolimine lubab sellega kurvides küllaltki suure hooga hullata. GT puhul on selles osas kahtlemata abiks ka 205hobujõuline 1,6liitrine turbomootor ning topeltsiduriga EDC-käigukast. Nende kahe koostöös liigub auto reipalt ja enesekindlalt. Paigalseisult „sajani” kulub umbes seitse sekundit ning kiiremaid käiguvahetusi ja ägedamat häält tegev (mis sest et helisüsteemi abiga) sportrežiim veab suu üsna ruttu naerule. Sõidurežiime on neli: eelpool mainutule lisaks ka mugavam Comfort, keskmine Normal ja mingil määral end juhi järgi seada lubav Perso. Renault’ leedtulede rohkus jätkub ka GT sõitjateruumis, kus ustesse paigaldatud valgustite ribad loovad omapärase atmosfääri. Taustavalgust saab valida punase, sinise, rohelise, kuldse ja millegipärast ka lilla vahel.

Kui minna tagasi vaid esirattaid pööravasse Mégane’i, tuleb sõiduelamus üsna tuttav ette varasemast ajast. See tähendab pigem mugavusele suunatud vedrustust, mis sobib hästi rahulikuks kulgemiseks. Veidi agaramalt kurvi minnes on ikkagi tunda prantslaslikku ujuvust. Mis sellest, et neljanda põlvkonna Mégane ehitati täiustatud veermiku ja vedrustuse ning laiema rööpmega, golfilikku täpsust selle juhitavuses ei ole.

Suurt edasiminekut on tunda ka sõitjateruumis, kuid ilu tõttu on kahanenud tagaistmete ruumikus. Näiteks keskmist kasvu juhi järgi paika seatud istme taha täiskasvanu enam ära ei mahtunud. Õnneks sattus seekord ka pedaale seadistama mees, kelle jalanumber oli suurem kui 39. Kui eelmise põlvkonna Mégane’is olid gaasi- ja piduripedaalid üksteisele nii lähedal, et gaasi andes haaras mingi osa paremast jalalabast sageli kaasa ka piduripedaali, siis nüüd seda muret enam pole.

Valdav osa juhtseadmeid on meeldivalt käeulatuses ja armatuurlaua keskel ilutsev puutetundlik ekraan, millelt juhitakse juhiabisüsteeme, telefoni, navigatsiooniseadet jne, töötab üldjuhul päris loogiliselt, kuid päris meeldivaks kasutamiseks on veel lihvimisruumi. Õigem oleks isegi öelda, et kohati jääb arusaamatuks, miks ikka veel tehakse nii nagu aastaid tagasi. Renault’le meeldib jätkuvalt ühe funktsiooni nuppe mööda sõitjateruumi laiali pilduda. Olgugi et roolile on toodud mõni telefoninupp, ei saa neilt telefoni süsteemi aktiveerida, vaid seda peab tegema puutetundlikult ekraanilt. Näiteks selleks, et helistada, tuleb ekraanil vähemalt neli korda nupule vajutada – maanteel oled selle ajaga sõitnud poolpimesi paarsada meetrit. Samamoodi on kiirushoidikuga, mille sisselülitamise nupp asub käigukangi lähistel kesktunnelil, kogu muu juhtimine aga roolil. Täiesti arusaamatul kombel on ikka veel kasutusel roolitagune latakas, millele on koondatud kogu helisüsteemi juhtimine, kuid millelt juht ühtegi nuppu ei näe, sest rool on ees. Kogu ilu ja mugavuse rikub aga sõitjateruumis ära kesktunnelit ja armatuurlaua keskosa kattev mattmust plast, mis jätab kehva mulje ning kogub hõlpsalt kriimustusi ja sõrmejälgi. Kuidas sai Renault’-meeste jaks kogu muu auto peenviimistlemise juures järsku sellisel kohal otsa?

Mégane’i mootorivalikus on 1,2- ja 1,6liitrised bensiinimootorid, mida saab nelja erineva võimsusega (100 hj, 115 hj, 130 hj ja 205 hj) ning 1,5- ja 1,5liitrised turbodiislid (90 hj, 110 hj ja 130 hj). Viie- või kuuekäigulise manuaalkasti kõrval pakutakse ka eelpool mainitud topeltsiduriga seitsmekäigulist EDC-käigukasti. Hinnad algavad 14 390 eurost ning kerkivad GT puhul 24 490 euroni. Kui praegu saab Mégane GT-d vaid bensiinimootoriga, siis juunis lisandub selle jõuallikate sekka ka 165hobujõuline turbodiisel. Tuleva aasta alguses on oodata ka Mégane’i diiselhübriidi.

Uus Mégane on arenenud tublisti parema välimuse ja viimistluse suunas.

Hind ja varustus

Disain

Sõitjateruum

Mootor ja jõuülekanne

Sõiduomadused

Tehnilised andmed
Hind24 490 eurot
MootorR-4, bensiin, 1618 cm3, turbo
Võimsus151 kW (205 hj)
Pöördemoment280 Nm
Käigukast7 käiku, automaatne
Tippkiirus230 km/h
Kiirendus7,1 s
Kütusekulu7,8/4,9/6,0 l / 100 km
Hooldevälp.
Varustus
ABSolemas
ESPolemas
Roolivõimendiolemas
Kesklukustusolemas
Konditsioneerolemas
Istmesoojendusolemas
Valueveljedolemas
Cd-mängijaolemas
El. aknad4
Turvapadjad6
Otsing salvestatud.
Edaspidi leiad selle otsinguväljalt.