Neile, kes armastavad mugavust

Fordi uue, valiku kõige suurema linnadžiibi Edge peamiseks märgusõnaks on mugavus: seda alates vedrustusest kuni äärmiselt vaikse sõitjateruumini.

Fordi maastikuautode valik on suurem kui paljudel rivaalidel: väike EcoSport, keskmine Kuga ja suur Edge. Viimase kümne aasta jooksul on linnadžiipide müük Euroopas neljakordistunud. Kui 2005. aastal moodustasid SUVid Euroopa automüügist kuus, siis 2015. aastal 23 protsenti. Seega on ju igati loogiline omada võimalikult laia gammat, pealegi, niisugune nagu Edge, 4,8meetrit pikk, luksuslik ja 39 900-eurose alghinnaga linnadžiip võiks leida poolehoidjaid ka nende seast, kes muidu mõtleksid noobelmarkide mudelitele BMW X3-ga samas suurusklassis.

Välimuselt kuulub Edge linnadžiipide paremikku, disainerid on leidnud õnnestunud kesktee: jõuline üldmulje ei muuutu liiga uhkeldavaks. Ehkki auto on suur, ei mõju see kohmaka ja ülekaalulisena.

Sõitjateruumis valitsevad avarad olud, mõnusalt saab end tunda nii eesmises kui tagumises istmereas. Juhikoha ülesehitus sarnaneb näiteks Ford Mondeoga ehk kõiki menüüdes liikumise iseärasusi kohe hetkega ei haara, aga kui kord tee tuttav, ei valmista kasutamine raskusi. Siiski võiks mõningate sõiduga otseselt seotud valikude tegemine käia hõlpsamalt.

Pakiruum mahutab 602 liitrit, teisisõnu väga palju, ja seda saab istmete arvelt hõlpsalt kasvatada 1,8 kuupmeetrini.

Mootorivalikuga on asjalood lihtsad: kaheliitrise turbodiisli 180hobujõulist versiooni saab koos manuaalkäigukastiga, 210hobujõulist koos automaatsega; igal juhul veavad kõik neli ratast. Kuna võimsuserinevus on väike, siis kütusekuluandmetest erinevusi ei leia, mõlemal juhul annab Ford keskmiseks 5,9 liitrit sajale kilomeetrile (seda 20tolliste velgede puhul). 0–100 km/h kiirendusaja mõttes esineb võimsam versioon pisut nobedamana, 9,4 sekundit 9,9 sekundi vastu.

Auto iseloomuga klapib siiski paremini automaatkäigukast, sest nii saab lihtsalt mugavamalt. Nagu juba 0–100 km/h aeg vihjas, mingit plahvatuslikku jõudu 210 hobujõust ja 450 njuutonmeetrist oodata ei maksa. Samas ei tasu ka arvata, et Edge oleks aeglane – see pakub igapäevaeluks täiesti piisavat dünaamikat, mööda saab vaevata, mootori ja käigukasti kooslus töötab sujuvalt.

Manuaalkäigukasti ja 180 hj 400 Nm diisli kombinatsiooni dünaamikat saab samuti iseloomustada kui piisavat. Juht peab siiski arvestama, et auto kaalub üsna palju (tühimass umbes 1,9 tonni) ja madalatel pööretel (tippmoment on saadaval 2000–2500 p/min) esineb jõuallikas üsna jõuetult.

Sõiduomadustes asetub samuti esiplaanile mugavus, mis samas ei tähenda, et Edge oleks kehvasti juhitav. Käitumine on rahulik ja usaldusväärne, pakub piisavalt tunnetust. Kõrgeima varustuspaketiga kaasneb muutuva ülekandega roolisüsteem, mis tähendab, et manööverdamisel peab vähem rooli lappama, kiiremal sõidul aga saavutatakse suurem täpsus ja parem tunnetus.

20sentimeetrine kliirens ning pidev nelikvedu lubavad sõita ka keerulistes oludes. Proovisõidul mudarajal veenis Edge oma võimes jõud efektiivselt maha panna. Veojõudu rataste vahel jagav süsteem suudab reageerida haardeolude muutumisele välkkiirelt.

Edge on tähelepanuväärselt vaikne auto. Muidugi mängib müra vastu võitlemises rolli hulk tegureid, kere jäikusest müra isolatsioonini ja aerodünaamikast viimistlusmaterjalideni, kuid oluline on ka süsteem, mida võib nimetada aktiivsummutuseks. Nimelt koguvad sõitjateruumi paigutatud mikrofonid infot sisemüra kohta ja meelelahutusüsteemi kõlaritega tekitab süsteem n-ö vastumüra. Tulemus: isegi kiirteekiirusel ei kuulnud Edge’iga sõitjad tuulevihinat ega vihma tõttu sisse lülitatud klaasipuhasteid. Ka mootorimüra püsis madalal tasemel. Muide, selle süsteemiga on varustatud ka Edge’i baasmudel, rääkimata kõrgematest.

Varustusega on Ford üldse helde, juba põhipaketis sisalduvad enesestmõistetava kõrval ka näiteks automaatsed kaugtuled, liiklusmärgituvasti ja sõidurajaabi(hoidik?). Muide, automaatkäigukastiga mudelit kõige madalama paketiga ei pakutagi. Teine tase, Titanium, lisab näiteks adaptiivse kiirushoidiku (tavaline on juba baaspaketis) ja kohanduvad leedlaternad, sportpakett aga näiteks muutuva ülekandega roolisüsteemi.

Konkurentidest Edge’il puudu ei tule, kuid üks lähemaid on Hyundai Santa Fe, mille 2016. mudeliaasta autodel on ka hinnakiri Fordi uudismudelile üpris lähedane – baashind 39 900 eurot, kalleim 46 900, Edge’il vastavalt 39 900 ja 45 500 eurot. Muidugi leidub varustuse ja muidki erinevusi, kuid ilmselgelt püüavad need kaks sama ostjaskonda ega kuulu linnadžiipide odavamasse otsa.

Kristjan Sooper