Uuendatud Zafira: ilus, mugav, praktiline

Opeli uuendatud mahtuniversaal ei luba endale peaaegu ühtki nõrka kohta.

Kuigi juba viis aastat vana, ei nõudnud Zafira piisav ajakohastamine kuigi palju. Uue Astra moodi nägu, parem ergonoomika ja palju moodsat nutivarustust, ning algusest peale hästi õnnestunud auto ongi taas tippvormis.

Peale värskendatud välisilme räägib Opel peamiselt uutest info- ja meelelahutussüsteemidest. Arvestades, et Zafira on peaasjalikult mõeldud suurema seltskonnaga pikkade vahemaade läbimiseks, on kõik see tõesti vajalikum kui näiteks linnaauto puhul ning nii nutitelefonidega eri viisidel ühenduvad seadmed, suured ekraanid kui ka Opel OnStari pakutav internetiühendus võivad tõesti marjaks ära kuluda. Nutirevolutsiooniga koos käib kaasas teinegi boonus: kadunud on eelmise põlvkonna Opelite tüüphäda ehk liiga arvukad ja segaselt paigutatud nupud.

Ruumi on Zafiras endiselt palju – ka kolmandas reas saab päris hästi hakkama –, istmed mugavad ja mitmeti reguleeritavad-ümberseatavad. Eesti valdavalt hämarates ja sombustes oludes on meeldiv lisa panoraamne tuuleklaas, mis ulatub esimeses reas sõitjate peadeni välja. See muudab auto sisemuse avaramaks, ent teeb lihtsamaks ka ristmikel fooride nägemise. Terava päikese korral saab mõnekümne sentimeetri ulatuses ette tõmmata riidest katte, kuigi, tõsi, see oli kortsus ja jättis auto muust, meeldivalt kvaliteetsest sisemusest märksa odavama, pisut n-ö pooliku lahenduse mulje.

Zafira mootorivalik on lai, proovisõiduautod olid varustatud võimsa bensiini- ja diiselmootoriga. Esimese 200 hobujõudu teevad Zafirast küll meeldivalt nobeda, kuid mitte päris nii kiire auto, kui oleks oodanud. Põhjus on juba tuttav varasematelt Opelitelt: suure massi tõttu, diisli puhul orienteerivalt 1750–1800 kilogrammi, jääb baasmootoritest auto rahuldavas tempos liigutamiseks tõenäoliselt väheks. Väga hea mulje jättis 170hobujõuline diisel, mille võimsam moment (400 Nm) käib raskest autost paremini üle ning ka kütust kulub vähem.

Hästi peidab kilod ära ka Zafira seadistatav FlexRide-vedrustus. See teeb auto tõeliselt mugavaks ja vajadusel ka üsna sportlikuks ning nagu tõestasid kiiremad kurvilised asfaldi- ja kruusalõigud, siis alati väga hästi juhitavaks.

Hinna poolest pole see Opel kindlasti oma klassi odavaim, ent leiab ka kallimaid. Baasmudel maksab natuke üle 19 000 euro, soodsaim diisel 23 380 eurot, kuid rikkalik varustuspakett Innovation lisab veel ligikaudu 3000 eurot. Arvestades, et võimsamate ja nõrgemate mootorite hinnavahe on mitmel juhul väga väike – vaid mõnisada eurot – tasub raske Zafira puhul kindlasti need lisaeurod leida, seda enam, et kütusekulu on väga sarnane.

Margus Pipar