Kahtlase nimega hea sedaan

Renault läheb uue Mégane’i sedaani nimevalikul sammu liiga kaugele, kuid ega müts meest riku: auto on hea eksitavale nimele vaatamata.

Turunduslikel eesmärkidel on kupeedeks nimetatud paljusid autosid, mis selle keretüübiga peale sarnase silueti – kui sedagi – muud ühist ei oma. Uut Mégane’i sedaani nimetab Renault lausa Grand Coupéks. Kas Grand peaks tähendama, et see on tavalisest kupeest midagi uhkemat, et nelja ust õigustada, võrrelda seda veel ka GT-ga? Päris kindlasti pole antud juhul kupeega rohkem tegu kui mis tahes teise moodsalt voolujoonelise sedaani puhul. Muide, osas riikides piirdutakse miskipärast täpse nimetusega, Renault Mégane Sedan.

Mégane’i luukpära ja universaaliga liituva uue keretüübi pakiruum on väga suur (550 l) ning tagumine iste luukpäramudelist avaram. Disaini eest peab Renault’d kiitma: ilusad olid ka varem esitletud versioonid, aga kere kolmemahuliseks muutmine pole voolavat joont ning tasakaalus vorme rikkunud, nagu sageli paraku juhtub.

Sõitjateruumis avaneb juba tuttav pilt. Ka siin on kujustusega vaeva nähtud, ustel-keskkonsoolil kumavad valgustriibud ja armatuurlaual laiutab suur puuteekraan. Päris paljud funktsioonid on õnneks tavanuppudega dubleeritud, kuid kuna võimalusi on tõesti lausa uskumatult palju, tuleb Mégane’i tundmaõppimiseks ja intuitiivseks kasutamiseks aega võtta. Ettevalmistuseta ja Renault’dega varasemaid kogemusi omamata rooli hüpates läheb närv väga kiiresti mustaks. Kuidas vedrustust reguleerida? kust näeb kütusekulu? istmemassaaž pidi ju ka olema!? kuidas töötab rajalt kaldumise hoiatus (ainult hoiatab, rooli ei keera)? kuidas näidikute lilla värv välja vahetada? miks ventilaator ei puhu? kuidas tuuleklaasinäidikut reguleerida? – küsimusi tekib kohe terve hulk. Ent auto kohati pisut lonkava loogika saab peagi selgeks ning multimeediasüsteemi menüüd on koostatud nii, et kõik vajaliku leiab üles päris kiiresti.

Väga heaks osutusid tippversiooni mugavad massaažifunktsiooniga istmed, ruumi on tagumises reas küll rohkem kui luukpäras, kuid olgem ausad: Mégane’i luukpära on seest liiga kitsas. Sedaan on avaram – ja küllap enamikule sellest piisab –, kuid ei kuulu kindlasti selle klassi ruumikamate hulka. Paneb pisut imestama, sest kogu Mégane’ide perekond kasutab sama moodulehitust, st on konstruktsioonilt väga sarnane suurte ja avarate Talismani ja Espace’iga.

Mootorivaliku väikesed bensiini- ja diiseljõuallikad on kõik väga säästlikud. Meie proovitud 1,5- ja 1,6liitrine diisel olid iseloomult ootamatult erinevad. Väiksema mootori 110 hobujõudu on üsnagi talitsetud, turbo rakendudes lisandub jõudu lineaarselt ja rahulikult, keskmisele kasutajale on see igati hea valik. 130hobujõulise 1,6liitrise plussideks on küll erksam olek ja äkilisem minek, kuid järsk sidur ja kohatine närvilisus ei pruugi sugugi kõigile meeldida. Sõidurežiimide valikuga saab muuta ka Mégane’i sedaani iseloomu, kuid meie proovitud autodel olid erinevused vähem tajutavad kui mõnel teisel margil. Pisut parema mulje jättis suurema mootoriga auto vaiksem ja tasakaalukam vedrustus. Mégane Grand Coupé hinnad avalikustatakse oktoobri lõpus.

Margus Pipar