Auto, mis suudab, aga ei kohusta

Volvo V60 Polestar teeb kõike, mida sportlikult pereautolt oodata, kuid laseb ka rahulikult elada. Kaasliiklejate rullnoklikum osa ei võta „sinist Volvot” kui väljakutset.

Küllap mõned sport- või sportlike autode juhid naudivad neid väljakutseid, kuid siinkirjutaja kuulub seltskonda, kes eelistab kiiret sõitu seal, kus ei ole segajaid, ja linnas longib niisama. Eelöeldu ei tähenda, et V60 Polestar jääks märkamatuks, sugugi mitte, Volvo spordiosakond, seda ju Polestar tänapäeval sisuliselt on, aitas auto disaini parasjagu nii palju järele, et see eristuks tavaversioonist, kuid ei eputaks odavalt.

Kokkuvõttes, eks Polestar ole üldse rohkem edasijõudnud autosõprade teema, kes teavad midagi ka võidusõidu ajaloost. Siiski ei kuulu ajalugu proovisõiduloo teemade ringi, kuulub aga kaasaegne, 367hobujõuline V60 Polestar, mida siinsest Volvo esindusest 65 290 euro eest osta saab.

Kaheliitrise töömahuga mootorit täiendavad nii turbo kui mahtkompressor, nende töö vili, lisaks 367 hobujõule ka 470 njuutonmeetrit, juhitakase läbi kaheksakäigulise automaatkäigukasti neljale vedavale rattale. Võrreldes sama mootori T6-versiooniga vahetati turbo välja suurema vastu, kütusepump sai tootlikum, õhuvõtt avaram ja asendati ka nukkvõllid ning kepsud.

0–100 km/h teeb selline kooslus 4,8 sekundiga. Uhke number. Seejuures on V60-l võluv oskus numbrit täiendada ah-ma-niisama-olekuga. Kiire möödasõit sujub kui muuseas, reipam kohaltvõtt pingevabalt ja loomulikult. Siiski ei maksa kaotada valvsust, sest tugevam gaasivajutus, mis tundub nii süütu, lennutab spidomeetri osuti skaala sellesse jaotusse, mis liiklusesse ei sobi.

Pikem maanteesõit V60 Polestariga pakub naudingut, venijatest saab pingutuseta mööda, sõitjateruum on vaikne, minek stabiilne, käitumine konkreetne.

Võrreldes tavamudeliga toetub V60 Polestar jäigemale vedrustusele, vedrud tehti näiteks V60 R-Designiga võrreldes 80 protsenti „kangemad”, sportlikuks sõiduks mõeldud amortisaatorid valmistas Öhlins, jäigemad on mõistagi ka mitmesugused alusvankri puksid.

Kiirel ja käänulisel asfaltteel suudab Polestar pakkuda sõidulusti kuhjaga. Kui minna peenematesse nüanssidesse, siis paar detaili norimisvõimaluse siiski annavad. Nimelt esineb 1,8tonnise tühimassiga V60 Polestar veidi flegmaatiliselt. Mõistke õigesti, see ei ole aeglus, V60 Polestar on kiire ja hästi juhitav, küsimus seisneb tunnetuses, mõni rivaal käitub vahetumalt. Teine nüanss puudutab vedrustust: sportlik auto peabki jäik olema, kuid väiksemaid ebatasasusi võiks Polestari universaal neelata sujuvamalt-pehmemalt. Kindlasti mängivad oma rolli ka rehvid mõõdus 245/35 ZR20.

Nelikvedu on BorgWarnerilt ning Volvo teatel tavamudeliga võrreldes rohkem tagarattaid kaasav. Sõitsin enne lume tulekut ja asfaldimulje põhjal saab öelda vaid üht: V60 Polestar sõidab loogiliselt, nii nagu juht eeldab, nii ka auto teeb.

Sõitjateruumi kujustus haakub auto välisilmega, siingi ei ole sportlikkuse rõhutamisega üle pingutatud. Istmed on sportlikud, aga mitte liiga – pikk sõit neis sujub mõnusalt, külgtugi osutub kurvilisel teel piisavaks, kuid autosse sisse ja välja pääseb hõlpsalt. Läbipaistev, Polestari logoga käigukanginupp kannab kõige edevama interjööridetaili rolli.

Ühtlasi näitab V60 Polestar, millise muutuse tegi läbi Volvo juhikoht viimaste aastate jooksul, sel pruugitakse vana ja nupurohket, uuemad mudelid tulevad palju „puutetundlikumad”, kumb on parem, on maitse asi. Allakirjutanu eelistaks midagi kahe vahepealset.

Rivaalidest asub ilmselt kõige lähemal Audi S4 Avant, mille mootor arendab 354 hobujõudu, ning hindki üpris lähedane, 62 400 eurot (Volvol 65 290 eurot), varustuses leidub mõistagi erinevusi, mille detaile artikli maht lahkama ei luba asuda.

Kristjan Sooper