GLC Coupé ja teistmoodi arusaam

Mercedes-Benzi GLC Coupé tundub seda ägedam, mida rohkem taganeda arvamusest, et üks linnadžiip peab olema praktiline auto.

Mercedes ja tema põhirivaal BMW muudavad oma mudelirivisid aina tihedamaks, luues järjest enam autosid, millele tavapärases suurushierarhias justkui õiget kohta ei leidugi. „Tavaline” GLC, ehk C-klassi vaste maastikuautode maailmas on ju olemas, milleks siis veel GLC Coupé? Eks kindlasti ka sellepärast, et BMW-l on ju X4, aga sama kindlasti leidub autoostjaid, kes eelistavadki mahukamale pakiruumile hoogsamat disaini.

Üldiselt on ju positiivne, et autotootjad julgevad eksperimenteerida mudelitega, mis erinevad klassis tavalisest. Teinekord võib aga mõnigi nišimudelina näiv sõiduk, võtame kas või BMW X6, osutuda ootamatult populaarseks.

Selle üle ei imesta enam keegi, et autofirmade moodsamas slängis tähendabki kupee nelja ust, aga GLC Coupé kutsumine laugpäraks ei kõla kah kuigi romantiliselt. Nii et olgu siis pealegi „kupee”.

Võrreldes tava-GLC-ga tegi Mercedes „kupee” peaaegu kaheksa sentimeetrit pikema ja umbes neli sentimeetrit madalama. Kuna auto on väiksem kui sarnase loogikaga tehtud GLE Coupé, ei mõju GLC Coupé nii arrogantsena, kuid uhkusest ja teatavast üleolekust kõneleb tema välimus ikkagi.

Muide, hoogsalt langev katusekaar siiski taga istujate pearuumi nimetamisväärselt ei söö, keskmist kasvu täiskasvanu ei kurda, küll aga peab sisenemisel-väljumisel arvestama madala uksepiidaga. Pakiruumi maht ei ole ju kah numbriliselt väike, pool kuupmeetrit, küll aga kahandab lapik kuju kasutatavust. Üsna raske on kätte saada asju, mis istmeseljatoe lähedal, lihtsalt ei ulatu, rolli mängib ka kõrge laadimiskünnis, ja ka kandami kõrgus on võrreldes tavapärase luukpäraga mudeliga piiratum.

Kupeeliku kerejoone miinustest tuleb märkida ka väga piiratud nähtavust tagurdamisel. Abi pakub põhivarustuspaketti kuuluv tagurduskaamera, mis muide on n-ö puhkeasendis peidetud Mercedese logo taha. Tagurdamisel logo pöördub automaatselt ning pori ja lume eest kaitstud kaamera edastab selget pilti.

Interjööri kujustust saab iseloomustada kui sportlikku, juhti ja tema naabrit eraldab laienev keskkonsool, mis loob selgelt kaks eraldi ruumiosa. Eks D-tähe kujuline rool toonita samuti sportlikke kujustusambitsioone.

Sõiduomadustes domineerib siiski mugavus, just mugavus, mida ei tohi segamini ajada lodevusega. Seda viimast ei leidu Mercedeses grammigi, küll aga saab GLC Coupé hästi hakkama kehva teega. Ärme unusta, tegemist on ju maastikuautoga, mis aga käitub stabiilselt ja kindlalt ka maanteesõidul. Vaikne sõitjateruum kuulub sellesse autoklassi elementaarsena.

1,8tonnise tühimassiga GLC 250 4MATIC kurvilisel teel end kõige vilkamast küljest ei näita, samas ei saa siingi juhitavusele midagi ette heita. Külgkalded on progresseeruvad, auto käitumine loogiline.

Sõltuvalt varustuspaketist saab juht häälestada auto erinevas ulatuses eri sõiduviisidele, et seada endale sobivaks automaatkäigukasti ja roolivõimendi tööd, amortisaatorite jäikust ning õhkvedrustuse puhul ka kliirensit.

211-hobujõuline bensiinimootor koos üheksakäigulise automaatkäigukastiga võimaldavad kiirendusaega „sajani” 7,3 sekundiga. Kooslus töötab sujuvalt ja, nagu eelmises lauses viidatud, ka dünaamiliselt. Keskmiseks kütusekuluks annab Mercedes 7,3 liitrit sajale kilomeetrile.

Nimetatud „250” ongi oma 49 716-eruose hinnaga GLC Coupé odavaim versioon. Varustuse baaspakett katab põhivajadused, kuid tasub tähele panna, et lisatasuta saab seda autot vaid musta või valgena, enamik teisi toone maksab 936 eurot lisaks, aga leidub ka kallimaid värve.

Põhirivaali, BMW X4 valikus „250-le” päris konkreetset vastet ei ole: 184 hj X4 xDrive20i maksab 45 850 eurot, 245 hj xDrive28i 51 000 eurot. Nii et üldjoontes on hinnad lähedased ja mõlemad autod kallid.

Kristjan Sooper