Volvo võtab viimast

ökonoomne väga kehval teel ebamugav

Volvo võtab 90-seeriast viimast: esmalt tuli linnadžiip XC90, siis sedaan S90, universaal V90 ning nüüd džiibilik V90 Cross Country.

Oma niši peaks leidma ka viimane, sest kehva teed ei pea ründama majasuuruse maastikuautoga.

Cross Country (CC) valmistamisel Volvo jalgratast leiutama ei hakanud – suurem kliirens ja maastikuautolikud plastilustised ongi ainsad erinevused võrreldes tavauniversaaliga. CC on vähemalt esialgu sõltumata mootorist (190–320 hj) alati nelikveoga ehk esiveolise libadžiibiga lollitama ei hakatud. Peale nõrgima diisli on standardvarustuses kaheksakäiguline automaatkast ning muugi garneering on korralik, nahkpolstrist täisleedtulede ja täiusliku juhiabisüsteemide komplektini.

CC sõidab kehval asfaldil erakordselt pehmelt ja kohati lausa hõljuvalt-õõtsuvalt (prooviauto tagateljel oli 1320 € maksva lisana iseseaduv õhkvedrustus), mis kurvile lähenedes teeb juhi murelikuks: kuidas selline vesivoodi käänaku üle elab?

Häh, suur Volvo nõelab suunda muutma sõiduautoliku teravuse ja täpsusega, minetades hetkeks sirgesõidupehmuse, ning jätkab pärast kurvi läbimist taas nagu sulgpadjal. Sellise autoga peaks auklik kruusateegi olema puhas nauding?

Kahjuks ei. Kevadise teelagunemise tulemusel sõelapõhjaks pommitatud kõrvalteel (Ausõna, nii hullu kitserada pole näinud ammu!) põntsutab vedrustus teravates aukudes ootamatult jäigalt ning suuremas kraatris kolksatab esivedrustuses miski summutatult, andes märku vedrukäigu lühidusest. Lisaks on Volvol komme suurest lombist läbi sõites endale porist vett tuuleklaasile visata.

Metsasihile pöörates tõmbub juht instinktiivselt pingule, kui auto räntsatab sügavaisse rööbastesse, aga põhi maad ei kraapa, sest kliirensit on 21 sentimeetrit ehk rohkem kui paljudel džiibilikumatelgi autodel.

Jääl ja poris räheldes töötab nelikvedu taibukalt. Järsul gaasipedaalivajutusel ei löö ühe telje rattad tühja, vaid kõik neli klammerduvad üksmeelselt maasse ja lükkavad ligi kaks tonni kaaluva CC liikvele nagu sõrmenipsuga.

Asfaldile naastes unustab Volvo maastikuvõimed taas ning vihiseb linna poole nagu iseenesest kurssi hoides. Leedtuled on eredad, valgusvihk pöörab kurvi suunas ülipüüdlikult ning automaat lülitab kaug- ja lähituld ümber välkkiirelt – öine sõit on pigem puhkus. Seda enam, et liiklusmärgituvasti märkab ka kehvasti paigaldatud ajutisi märke ning teavitab neist juhti näidikuplokki kuvatava meenutusega.

Esiistmeil on ruumi ohtralt. Lühike juht kerib istme alumisest asendist kõrgemale ilma palumatagi, aga ka siis jäävad jämedad A-piilarid ja suured välispeeglid pöördel väljavaadet segama. Taga on parim olla kahekesi, sest keskmisel kohal istujat häirib kõrge kardaanitunnel, kuid iste ise on suhteliselt mugav. Äärmistel kohtadel on põlveruumi küllaga, aga kui esiiste on langetatud madalale, ei mahu jalalabad enam selle alla. Samas sõidumüra pole taga kuigivõrd enam kui ees, mis on universaali kohta hea tulemus.

Linnaliikluses tunneb CC end nagu kohmakas maakas. Biturbodiisel tagab küll käbeda mineku ja automaatkast vahetab käike tunnustust vääriva kiiruse ja sujuvusega, kuid ligi viiemeetrine pikkus ja 12meetrine pöördering muudab parklad Volvo-omaniku jaoks piinapingiks, kus pole palju abi ka neljast parkimiskaamerast.

Elmar Ots

Suure džiibi sõiduautolikum alternatiiv, mis kahjuks ei salli väga halba teed.

Hind ja varustus

Disain

Sõitjateruum

Mootor ja jõuülekanne

Sõiduomadused

Tehnilised andmed
Hind62 100 eurot
MootorR-4 diisel, biturbo, 1969 cm3
Võimsus173 kW (235 hj)
Pöördemoment480 Nm
Käigukast8 käiku, automaatne
Tippkiirus230 km/h
Kiirendus7,5 s
Kütusekulu6,1/4,9/5,3 l / 100 km
Hooldevälp20 000 km või kord aastas
Varustus
ABSolemas
ESPolemas
Roolivõimendiolemas
Kesklukustusolemas
Konditsioneerolemas
Istmesoojendusolemas
Valueveljedolemas
Cd-mängijaolemas
El. aknad4
Turvapadjad8
Otsing salvestatud.
Edaspidi leiad selle otsinguväljalt.