Piisab ka väikesest mootorist

disain – Insignia on ilus auto nagu ka eelkäija; sõiduomadused, eriti seadistatava vedrustusega; AGRi istmed pearuum tagaistmel, kohati juhiabisüsteemide töö

Suur auto ja väike mootor pole ammu enam midagi erilist. Sõiduproov Eesti teedel tõestas, et pelgama ei pea seda ka uuel Insignial.

Insignia tippmudelist oleme põhjalikult kirjutanud (vt 21. aprilli Autolehte), kuid nüüd olid uued Insigniad lühidalt proovimiseks Eestis ning sedakorda avanes võimalus sõita ka autodega, millel nõrgemad mootorid. 4,9meetrisena on Insignia suur ja esinduslik – eelkäijast peaaegu 10 cm võrra pikem – ning mootorivalik algab 140hobujõulise 1,5liitrise bensiiniajamiga. Samas pakuvad mõnedki konkurendid veel väiksemaid mootoreid, silmapaistvaima näitena saab muidugi välja tuua Ford Mondeo üheliitrilise kolmesilindrilise jõuallika.

Nii ei maksa imestada, et Opeli üks lisasilinder ja täiendavad pool liitrit töömahtu tagavad täiesti piisava dünaamika. Tõsi, sõiduproovis oli 1,5liitrise võimsam, 165 hobujõudu arendav versioon, nõrgemaga meil kogemus puudub. Siiski on sõit senisest Insigniast väiksema tühimassi, täpselt töötava käigukangi ning korraliku mürasummutuse koostöös vaevatu, stressivaba ja sujuv. Silmapaistvat dünaamikat oodata ei maksa, kuid Eesti tingimustes jätkub selle jõuallika rammust küll ning käiku alla vahetades ei kujuta möödasõidud samuti endast mingit katsumust. 165hobujõulist mootorit saab ka kuuekäigulise automaatkäigukastiga, nõrgemat ainult manuaalsega.

Insignia baasdiisliks on 1,6liitrine (110 või 136 hj), lisaks sellele pakutakse kaheliitrist (170 või 210 hj, esimest ka koos nelikveoga ning viimast ainult sellega). 170hobujõuline momendirikas diisel annab Insigniale võrdluses bensiinimootoriga muidugi palju jõulisema mineku, samuti on selle eeliseks maanteel madalamad pöörded ja mõnevõrra vähem müra. Miinuseks muidugi umbes 3000 euro võrra kõrgem hind.

Kolmandana saime veel kord proovida 260hobujõulist nelikveolist autot. Nagu varemgi tõdetud, on tipp-Insignia kiire, suurepärase varustusega, mugav ja kvaliteetne, lisaks kõige selle kohta enam kui õiglase hinnaga. Ka Insignia sõidu- ja kasutusomadustest kirjutasime varasemas sõiduproovis pikalt, kuid mõnda asja tasub üle korrata ning lisada muljeid siinsetelt teedelt.

Selle auto kindlateks trumpideks on reguleeritav vedrustus Flexride (930€) ja AGRi esiistmed (sõltuvalt paketist juhiiste kas hinnas või 300 €). Flexride-vedrustusega kulgeb sõit ka kehval teel mõnusalt pehmelt ja kiirel sõidul sportlikult. AGRi esiistme seadistusvõimaluste seast leiab sobiva ka nõrga seljaga juht, et pikka teekonda mõnusamalt läbida. Juhitavus on nii ehk naa väga hea, kuid tavavedrustus andis teravamatest aukudest-vagudest üsna konkreetselt märku. Ruumikuse poolest jääb Insignia mitmele konkurendile alla. Tagaistmel jalaruumi jagub, kuid pikal sõitjal napib pearuumi ning ka pakiruumi 490liitrine maht on selles klassis pigem väike.

Insignia varustus on korralik, ent paari pisipuudusega, näiteks istmesoojendused tuleb lisaks tellida (300 €). Juhiabisüsteeme on igal juhul palju, aga osa neist kippus kohati kõhklema. Näiteks keeldus liiklusmärgituvasti tunnistamast 90 km/h suuremat kiiruspiirangut ning automaatne roolikeeramine lõpetas töö, kui teele paistsid kas või üsna õrnad varjud. Vahemärkusena peab mainima, et viimane süsteem töötab eri autodel väga erinevalt, kuid nagu Opelilgi ei taha süsteem üldjuhul hoiatada, kui otsustab, et edasi peab juht ise hakkama saama. Ühel hetkel lihtsalt enam rooli ei keerata ja kõik.

Positiivsele poolele läheb kirja uue Insignia meelitav hind. Kui see, et baasmudel maksab pisut alla 20 000 euro, ei üllata, siis see, et edasi kerkivad hinnad väga rahulikus tempos, küll. Vaid väheste luukpärakerega Insignia kombinatsioonide hinnad ületavad 25 000 eurot.

Margus Pipar