Suzuki Swift: peamine müügiargument on nelikvedu

avarus esiistmel, manööverdusvõime, nelikvedu ainult üks versioon, puudulik varustus, kohati roolisüsteemi töö

Uus Suzuki Swift meelitab nelikveoga – see on odavaim uus neljarattaveoga auto Eestis, mida huvitaval kombel pakutaksegi ainult ühes versioonis ja ühe varustustasemega.

Ehkki mujal maailmas kuulub Swifti mudelivalikusse ka kolmesilindriline turbomootor, esivedu ja automaatkäigukast ning osadel turgudel isegi hübriidversioon, on Eestisse otsustatud tuua ainult 1,2liitrist nelikveolist varianti. Arvestades eestlaste džiibihullust polegi mõte ehk paha, kuid teisalt lähevad ju väikesed džiibidki enamasti kaubaks just esiveolisena. Hind on Swiftil 13 999 eurot, väikeauto kohta on see pigem suur, nelikveolise kohta väike. Nagu öeldud, on tegu odavaima uue nelikveolise autoga turul, sellele järgnevad Dacia Duster ning siis juba järgmised Suzukid – hindadega vastavalt u 14 400 ja 16 000 eurot.

Swifti kapotialune on üldjoontes vana tuttav: kasutatakse eelkäijalt üle võetud reasneljast mootorit ning vedeliksiduriga nelivedu, mis paneb tagarattad tööle esimeste läbilibisemisel. Küll aga on uuel platvormil kere senisest pisut suurem ja kergem. Esiveolised Swiftid ületavad napilt 900 kilogrammi piiri, nelikveoline on sadakond kilogrammi raskem. Kergekaalulisus ei tähenda paraku just kergejalgsust, kui autot viivad edasi napid 90 vabalthingavat hobujõudu. Seda vaatamata reklaamlausele, mis uhkelt ka proovisõiduautole oli kirjutatud. Metsik ja vaba ehk Fast & Wild on tõest umbes sama kaugel kui kunagine Toyota Avensise „Iseloomu jõud” ...

Linnas saab Swiftiga kenasti hakkama, järske sööste see ei võimalda, aga noh, jalgu ka ei jää. Käigukast on viieastmeline ning maanteel kerkivad pöörded seetõttu kiirusest sõltuvalt u 2500–3000 vahele. Ent mootor töötab tasaselt, selle müra segama ei hakka ning ka kütusekulu jäi pikal otsal pardaarvuti järgi 4,6 liitri juurde saja kilomeetri kohta, mis pole tehase lubatavast sugugi kaugel. Möödasõite tuleb planeerida pikemalt, kuid vahetades käike alla ning tõstes pöörded 4000st kõrgemale, teeb needki ära. Sõiduomadustelt on Suzuki küllalt stabiilne maanteel ja käbe linnas – pöördering on alla 10 meetri ning kitsastes linnaparklates on sellest tulenevat suurepärast manööverdusvõimest tõesti hea meel. Miinusena ei taha rool pärast pöördeid end ise otseks keerata ning võiks keskasendis konkreetsem olla.

Sõitjateruumis valitseb – vähemalt juhikohalt vaadates – nii väikese auto kohta ootamatu avarus. Swifti eesistmel on pearuumi väga palju ning püstised aknad ning õhukesed uksed tähendavad, et ka kaassõitjaga ei puutu küljed kokku. Tagumine rida nii ruumikas pole, pikal hõõruvad jalad siiski vastu esiistmete seljatugesid, kuid neli keskmist kasvu reisijat sõidavad väikeses Suzukis täitsa mõnusalt. Pakiruum on eelkäijaga võrreldes mahtu juurde saanud, kuid 265 liitrit pole siiski kuigi silmapaistev näitaja. Väikese etteheite saab teha ka viimistlusele. Ses osas pole erilist arengut toimunud ning plastmaterjalid näivad endiselt lihtsad ja odavad. Küll teevad üldpildi mõnevõrra rõõmsamaks heledad liistud. Positiivse külje pealt saab aga välja tuua väga head külgtuge pakkuvad istmed, mis hoidsid hästi kinni ka kiitsakat meest.

Omapäraselt kesine on Swifti varustus – näiteks kuulub sellesse uhke suur ekraan koos tagurduskaameraga, kuid keskmist käetuge, tagumisi elektriaknaid ja kiirushoidikut ei pakuta ka lisaraha eest. Ekraani, mille funktsioonid piirduvad sisuliselt raadio ning telefoniühenduste kuvamisega (lisana ka navigatsiooniseadmeinfot), vahetaks tõenäoliselt paljud kas või kiirushoidiku vastu.

Margus Pipar