Volvo XC60: hästi õnnestunud

karge välimus, elegantne sisedisain, neljale ruumi lahedalt kallis, ainult 4-sil. mootorid, jäik ja kolisev õhkvedrustus

XC60 on hea auto ning ju saab sellestki sarnaselt eelkäijaga enimostetud Volvo. Kui sõita ainult asfaldil, nagu enamik omanikest küllap ka teeb, ei pane auto ainsat puudust tähelegi.

Keskmist mõõtu poolmaastikuauto XC60 tõmbas Volvo fänne magnetina terve pika, ligi kümnendi pikkuse elukaare jooksul ning upitas selle enimostetud mudeliks. Seega on uuel linnadžiibil täita väga suured saapad, sest Volvo käekäik sõltub suuresti just sellest autost. Esmatutvuse põhjal võib öelda, et XC60 saab sellega hakkama. Nii väljast kui ka seest on auto silmatorkavalt kena ja meeldejääv, kusjuures lapsikut disainiga tembutamist polnud mõjusa mulje jätmiseks vajagi – piisas lihtsaist ja selgeist joontest.

Hea auto tunnus on see, kui tunned esimest korda rooli istudes end kohe kindlalt ja koduselt. Volvoga kipub see nii olema alatihti, ole sa autohullust mees või tehnikavõhiklikum naine – iste ja peeglid paika, mootor käima, ja liikvele. Juhtseadmed töötavad loogiliselt, lülitid teevad seda, mida neilt ootad, ja leiduvad pika nuputamiseta. XC60 lisab kõigele sellele ootamatu kerguse, sest 1,8 tonni kaaluva auto rool on kerge, aga samas piisava tunnetusega, pedaalide tagasiside ja vajutamisjõud ootuspärane, väljavaade hea ning isegi paksud (ja seega ilmselt ka päris rasked) uksed sulguvad ja avanevad liigse punnitamiseta.

Esimese hooga on XC60 valikus ainult kallid ja väga kallid versioonid (alghinnaga 47 750 – 67 200 eurot). Kõik on nelikveo ja kaheksakäigulise automaatkastiga, ottomootorid arendavad 254 ja 320, diislid 190 ja 235 ning hübriid 407 hobujõudu. Küll aga ei tasu alghinda kuigi pikalt tuiutama jääda, sest lisavarustuse nimistu on peaaegu sama pikk kui näiteks BMW-l ning sealt leiab üht-koma-teist ihaldusväärset. Sellegipoolest kukkus suu hetkeks lahti, kui selgus, et proovisõiduautole (võimsam diisel koos parima varustusega ehk D5 Inscription) oli külge kruvitud kraami ligi 30 000 (!) euro eest ...

Lisavarustus ei suutnud siiski varjutada tõsiasja, et ruumi on Volvos lahedalt. Neli vägagi suurt inimest reisib seal silmapaistvalt mõnusalt ning 635–1432liitrine pakiruum mahutab ka nende kohvrid. Eriti mugavaks muutub sõit siis, kui autos on elektriliselt seatavate külgtugede ja padjapikenduse, ventilatsiooni ja massaažiga esiistmed (2150 + 690 €). Need näevad välja natuke naljakad (padjapikendus oleks nagu autosse valesti pandud istme peatugi), kuid toetavad keha kasvust sõltumata perfektselt. Teist samapalju (3000 €) kulutab sõidumõnust hooliv inimene päris kindlasti Bowers & Wilkinsi muusikamasinale, mille heli on viimastel aastatel eri autodes kuulduist küllap parim.

Kahe turboga diisli terav hääl ja vibratsioon on päris hästi summutatud, sest vaid eriti südamest kiirendades hakkab kapoti alt kostma väikese neljasilindrilise pisut piinatud põrin. Start-stopp-süsteem töötab aga hästi ehk ei seiska mootorit enne, kui on kindel, et juht viimasel hetkel ümber ei mõtle. Sama kindlalt tegutsesid vähemalt päeva ajal ka olulisemad juhiabilised ehk sõiduraja- ja adaptiivne kiirushoidik. Esimene nügib auto õigele kursile ka siis, kui käed kukla taha põimida, kuid lõpuks saab riistapuul sellest villand ning juhile kuvatakse soovitus „kasutada rooli” (XC60 suhtleb eesti keeles).

Automaatkast tegutseb mootoriga käsikäes enamiku ajast, sattudes ohtrate ülekannete valimise vahel segadusse vaid siis, kui agregaadile jääb mulje, et ka juht ise täpselt ei tea, mida ta ikkagi liiklussegaduses teha tahab – andis törtsu gaasi, siis lasi pedaali järele, kuid lõpuks otsustas siiski, et aeg on hoogu juurde koguda.

Ainus tõrvatilk XC60 meepotis on vedrustus. Täpsemalt prooviauto adaptiivsete amortisaatoritega seatav õhkvedrustus (2280 €). See tõstab maastikul sõites kliirensi veelgi suuremaks (samas pole 21 cm üle kurta ka selleta), kuid niisuguses asendis hakkab vedrustus ebameeldivalt kolisema juba metsateel üle puujuurte sõites, rängemast off-road’imisest rääkimata. Peale selle on auto kehval teel liiga jäik isegi mugavaimas Comfort-seades, lugedes üle pea kõik teeaugud. Lisakaruteene sõidumugavusele tegid kindlasti prooviauto 265/35R22 rehvid – asfaldil oli müra üksjagu, kruusateel pidamist vähe ning aukudes on selliselt profiililt elastsust oodata sama palju kui terasest trammirattalt. Siledal asfaldil neid vajakuid aga ei märka. Siiski ei söanda Autoleht XC60 vedrustusele lõplikku hinnangut anda enne, kui oleme proovida saanud ka tavavedrustuse (ees topeltõõtshargid ja keerdvedrud, taga mitmikhoovad ja üks komposiitlehtvedru) ning inimlikumat mõõtu rehvidega autot.

Elmar Ots