Ioniqu pistikuhübriid: kes läbi mõtlevad, jäävad rahule

õigel kasutamisel säästlik, mugavad sõiduomadused nähtavus tagurdamisel

Hyundai Ioniqu pistikuhübriidiga saab asjad aetud ökonoomselt, kuid uisapäisa ei tasu siiski seda tüüpi autot ostma tormata.

Hübriid või mitte, igal juhul tasub enne auto ostmist läbi mõelda, kuidas seda edaspidi kasutatakse. Eriti käib see elektriauto kohta, kuid pistikuhübriid asub kohe teisel kohal. Pistikuhübriid sobib kõige paremini inimesele, kes saab teha märkimisväärse osa sõite ainult elektri jõul ning ühtlasi saab autot mugavalt tööl või kodus laadida, kuid tarvitab autot vahel ka pikemateks sõitudeks, mille puhul elektriauto sõiduulatusest ei piisaks.

Et mitte jääda teoreetiliseks, tehnilisi andmeid oskab igaüks Hyundai kodulehelt lugeda, panime Hyundai Ioniqu pistikuhübriidi olukorda, mida tuleb tüüpilisel kasutajal vägagi tõenäoliselt ette. Katse esimese 50 kilomeetrit sõitsime linnaliikluses, teise 50 maanteel, kuid jagades viimase osa omakorda kaheks: 25 kilomeetrit linnalähiliiklust (70–90 km/h) ja 25 kilomeetrit n-ö kiirteed (110 km/h ringis). Kes käib äärelinnast või linna lähedalt linna tööle, peaks sellisest katsest endale vajaliku välja lugema.

Mõõtsime kulu aga kokku 300 kilomeetril, lisades eespool nimetatutele tüüpilise Eesti maanteesõidu, vahepeal vaba tee, siis veokitest möödasõidud, mõned piirangualad. Niisugune sõiduviis ei ole pistikuhübriidile kaugeltki kõige soodsam, kuid ilmselgelt tuleb seda ette.

Alustuseks linnasõit Tallinnas tavaliiklusega samas rütmis nagu Autolehe testides ikka, kasutades kogu tol hetkel tarvilikku varustust ja automaatrežiimis ning lubades autol otsustada, millist mootorit ja millal kasutada.

Ioniq tarvitab linnas peamiselt elektrimootorit, sisepõlemismootor sekkub vahel harva. 50 kilomeetri keskmiseks kiiruseks tuleb 32 km/h ja keskmiseks kütusekuluks 0,7 l / 100 km. 8,9 kWh aku oli katse alguses laetud 95protsendiliselt, linnasõidu lõpuks jäi järele 22 protsenti. Ligikaudse arvutuse järgi kulus 50 kilomeetri läbimiseks umbes 1,2 eurot (bensiini hinnaks on võetud 1,2 eurot liiter, elektril 12 senti kWh). Kui teha sama sõit näiteks autoga, mille sisepõlemismootori kütusekulu linnas on 7 l / 100 km, kuluks 4,2 eurot.

Linnalähiliiklus kasvatas kütusekulu kahele liitrile ja kiire maanteesõidu lisamine 2,7 l / 100 km. 100 km mõõtmise keskmiseks kiiruseks kujunes 44 km/h. Ioniq kombineeris kiirendustel sujuvalt elektri- ja bensiinimootorit ning sõitis oma 141 hobujõu toel igati reipalt ja samas targalt, leides võimalusi ka aku laadimiseks nii auto pidurdusenergiat kui sisepõlemismootorit kasutades. Teeme taas orienteeriva arvutuse: „akutäis” elektrit maksis umbes ühe euro ja 2,7 liitrit kütust 3,2 eurot, näeme, et sajale kilomeetrile kulus 4,2 eurot. Kuueliitrise keskmise kuluga tavasõiduk kulutanuks sajal kilomeetril 7,2 eurot. Märkimisväärne vahe, kas pole?

Jätkates autot vahepeal laadimata tavalise maanteesõiduga, kujunes 300 kilomeetri keskmiseks 3,9 l / 100 km (keskmine kiirus mõõtmise lõpuks 62 km/h) ehk umbes 15 eurot. „Viieliitrise” maanteekuluga autoga läinuks aga 18 eurot. Võitu on ja kulu tuli endiselt madal, kuid võrreldes eelmiste sõidutsüklitega jäi pistikuhübriid plussi vähem. Olgu taas rõhutatud, et rehkenduses on lihtsustusi, kuid neile vaatamata paistab selgelt, milleks Ioniq plug-in (tegelikult pistikuhübriidid laiemalt) kõige paremini sobib ja kus selle autotüübi efekt jääb tagasihoidlikumaks.

Kui testis toimetas Ioniq automaatseades, saab juht lülitada auto ka täiselektriliseks (sõiduulatus 63 km) või valida sportprogrammi. Viimasel juhul rakendatakse nii 1,6liitrine bensiinimootor kui ka elektrimootor dünaamika teenistusse.

Positiivse poole peale saab kanda asjaolu, et Ioniq ei tee oma hübriidajamist heas mõttes numbrit. See sõidab nagu pereauto peabki sõitma, piisavalt dünaamiliselt, piisavalt mugavalt, on vaikse ja korralikult viimistletud sõitjateruumiga. Pakiruum (341 liitrit) mahutab ilmselt enamikule piisavas koguses kraami.

Sõiduomaduste suurim puudus ilmneb seal, kus pistikuhübriid kui ajamitüüp esineb kõige paremini – linnas. Nimelt poolitab Ioniqu tagaklaasi põikitala ja tagaaknal puudub klaasipuhasti. Pimedas ja vihmaga on sellega parkimiskohale manööverdamine keerulisem, kui olema peaks ja tohiks, sest ka tagurduskaamera pilt on porist hägune.

Odavaim Ioniqu pistikuhübriid maksab 30 990 eurot, seda on 7000 eurot rohkem kui võrreldava varustusega Ioniqu tavahübriid. Seega tasub pistikuhübriid osta vaid neil, kes tõepoolest seda ka pistikuhübriidina kasutavad. Kui vooluvõrgust laadida ei saa või ei viitsi või ei klapi sõidud, on hübriidil rahaliselt rohkem mõtet. Samas, teiste meie turul pakutavate pistikuhübriidide foonil on Ioniq soodne.

Kristjan Sooper