Ignis: lustakas välimus, tõsine sisu

disain ja ruumikasutus, hakkamasaamine igasugu oludes, lihtne käsitsetavus valikuvõimalused puuduvad (mootor, käigukast, veoskeem)

Suzuki Ignise mänguautoliku välimuse põhjal ei tasu kaugeleulatuvaid järeldusi teha, sest sisu on sel rohkem, kui esmapilgul välja paistab.

Tähelepanelikumale vaatajale kõneleb tegelikult juba välimus, et Ignisel on tõsi taga. Nurkadesse paigutatud rattad tähendavad, et maastikul ei rapsa ülendid naljalt maad, ja kastikujuline kere viitab, et sees on rohkem ruumi, kui väliste mõõtmete järgi arvata oskaks.

Emotsionaalsest küljest – maastikuauto, ükskõik, kas suur või väike, olgu pigem kandiline ja järsk kui ümar pehmo. Suzuki disainerid joonistasid sisse ka vihjeid varasematele mudelitele, C-piilari silmatorkavate „ribidega” uhkeldas esimese põlve Cervo, viiteid leidub ka Vitarale ja eelmise põlvkonna Swiftile.

Sisemust iseloomustab lihtsus: midagi „leiutada” ei ole vaja, kõik nupud teevad seda, mida on loogiline eeldada, ning on piisavalt suured, nii et neid saab ka kehval teel liigeldes tarvitada. 3,7meetrises autos jätkub neljale ruumi piisavalt. Tagaistet saab reguleerida ja seeläbi anda kas tagaistmel sõitjatele jalaruumi juurde või kasvatada pakiruumi. Nelikveolise mudeli pakiruum mahutab 204–227 liitri jagu kraami.

Sõitjateruumi viimistluses ei leidu muidugi midagi peent ega glamuurset: kõva plast, mis aga tänu kahevärvilisusele mõjub särtsakalt ja sugugi mitte närutavalt.

Kiitust väärivad Ignise istmed. Sageli jääb selle suurusklassi autodel puudu istmepadja pikkusest, kuid mitte Suzuki taskudžiibil. Proovisõit sisaldas muuhulgas Tallinna – Riia umbes 300kilomeetrist otsa ja tegelikult võinuks kohe ka tagasi sõitma hakata, Ignise istmed ei väsitanud.

Loomu poolest Ignis muidugi pikkade vahemaade kiireks läbimiseks mõeldud ei ole, aga ta saab hakkama. 1,2liitrine, 90hobujõuline ja 120njuutonmeetrise pöördemomendiga bensiinimootor vajab reipamaks möödasõiduks küll käigu allavahetamist, käigukast on viiekäiguline manuaalne, kuid nelikveoline auto kaalub vaid 870 kilogrammi. Seega ei ole dünaamika nii kehv, kui mootori põhinäitajad annaks justkui põhjust eeldada.

Kerge kaal väljendub vilkas sõidus. Ignis on üpris aktiivne tegelane, kuid sugugi mitte hüperaktiivne. Ees MacPherson- ja taga jäiga talaga vedrustusega, 2,4meetrise telgede vahe ja 18sentimeetrise kliirensiga Ignis sõidab asfaldil stabiilselt ja usaldusväärselt. Tõesti, pisiautode seas leidub suuremaid kurvispetsialiste, nagu ka linnadžiipide seas, kuid Suzuki trump on õiges kohas tehtud kompromiss.

Nimelt kipuvad moodsa aja linnadžiibid olema orienteeritud üha enam vaid asfaldile ja põrutavad auklikule teele sattudes hambad suust lahti. Nagu fotodeltki näha, viisime Ignise päris santidesse sõiduoludesse, aga hakkama sai ta seal väärikalt.

Nelikvedu töötab nagu linnadžiipidel enamasti: esirataste läbilibisemisel suunab mitmekettaline sidur veojõudu tagaratastele. Porilibedatel põlluvaheteedel toimetas Ignis igatahes vägagi enesekindlalt.

Hindade ja varutusega on kõik hästi lihtne: hinnakirjas on üks mudel, mis maksab 13 999 eurot ja kogu varustus peale kiirushoidiku (699 eurot) ja metallik- või pärlmuttervärvi (399 eurot) sisaldub hinnas. Kogu varustus tähendab näiteks nelikvedu, istmesoojendusi, konditsioneeri, helisüsteemi, mille juurde kuulub telefoni vabakäesüsteem, hulka turvapatju ja muud elementaarset.

Nelikveolistest maastikuautodest konkureerib Ignis hinnalt Dacia Dusteriga, mille soodsaima nelikveolise mudeli saab 13 790 euroga. Olgu lisatud, et tegemist on praegu veel müügis oleva n-ö vana Dusteri hinnaga, uut mudelit on oodata aasta lõpus.

Kristjan Sooper