Grande Punto väärib nime

disain, praktilisus, dünaamika, kütusekulu lühikesed käigud, pakiruumi ebamugav kasutamine

Fiat Grande Punto on oma maseratiliku esiosaga kahtlemata üks efektsemaid superminisid.

Itaaliakeelne “grande” ei ole Punto nimes lihtsalt sõnakõlks: auto väärib nii sõiduomaduste kui ka ruumikuse mõttes tõepoolest nimetäiendit “suur”.

Hind on mõistagi nn tava-Puntost kallim, kuid siiski mitte liiga – Grande hinnad algavad 155 000 kroonist, sama mootoriga ja samal varustustasemel Punto on 10 000 krooni odavam.

Grande Punto proovisõit sattus ajale, mil talv veel viimast korda hambaid näitas: tuisk, libedad teed ja öised krõbedad miinuskraadid. Oma paarsada kilomeetrit Grande roolis möödusid lumetormis, mis kohati kahandas nähtavuse mõnekümnele meetrile, tuul kuhjas teele hangesid.

Grande tõestas veenvalt, et juhitavus väärib disaini. Külgtuulde suhtub ta rahulikult, libedast saab juht rooli ja istme kaudu aegsasti teada. Sõitjateruum on piisavalt vaikne, et ka pikemal sõidul end hästi tunda.

Ei vaju nõlval tagasi

1,9liitrise diiselmootori 120 hobujõust on väikesele autole enam kui küll. Sama ja enamgi veel saab öelda 280njuutonmeetrise pöördemomendi kohta. Möödasõitudel lendab Grande kui kuul.

Omad “agad” Grandel siiski on: nimelt pole mootor kuigi paindlik. Seda tuleb hoida õiges pöörete vahemikus ja käike üsna tihti vahetada. Samuti on esimene käik hästi lühike ja ülekanne väga jõuline. Kohaltvõtt on äärmiselt reibas, mis ühtpidi on muidugi pluss, kuid ummikutes teosammul liikudes natuke tüütu.

Roolivõimendi on kiirusetundlik, kuid nupuvajutusega saab valida ka erilise linnarežiimi. See tehtud, ei saaks roolikeeramine vist enam kergem ollagi. Manööverdada saab ülihõlpsalt, ühe näpuga roolikeeramise võimalikkus pole sugugi ajakirjanduslik liialdus.

Sama hõlbus on kohaltvõtt kallakutel. Kui juhi kõrvalistme all paiknev pikikiirendusandur teatab juhtplokile auto seismisest kallakul ning juht on lülitanud sisse esimese käigu ja hoiab all nii piduri- kui ka siduripedaali, hoiab süsteem siduri vabastamisel eesmiseid pidureid umbes 1,5 sekundit kinni. Mõistagi ei tehta seda jõuga, mis takistaks kohaltvõttu – juht ei märka muud, kui et nõlval seisev auto lihtsalt ei hakka tagasi vajuma.

Kahevärvilised istmed ei mõju Grandes sugugi eputavalt. Välimusest olulisem on aga, et need ei väsita ja pakuvad lausa üllatavalt head külgtuge, kui Grande juht peaks hakkama 120 hobujõust näiteks kurvilisel teel rõõmu tundma.

Mõned väikesed puudused

Ruumipuudusest ei saa rääkida ei esi- ega tagaistmel. Jah, kui kaks sajakilost istub esiistmetel kõrvuti, tekib küll küünarnukitunne, kuid kindlasti pole selline sõitjate kombinatsioon tavaline.

275liitrine pakiruum pole küll ülisuur, kuid superminide klassis täiesti korralik näitaja. Miinuseks on aga küllalt kõrge laadimiskünnis – kandam tuleb üle kõrge läve vinnata. Ebamugavusi tekitab ka see, et luuki on võimalik avada vaid auto sisemusest. Kui see lukustusest lahti, tuleb pista käsi kaitseraua ja luugi vahele – sõrmede määrimisest pääsevad vaid eriti õhukeste kämmalde omanikud.

Tagaistmed saab mõistagi alla klappida, kuid seegi pole tehtav ühe liigutusega. Enne seljatoe allakeeramist peab üles tõstma istmepadja. Varustus on juba odavaimal Grande Puntol klassi keskmist arvestades rikkalik: eesmised turvapadjad, ABS, kahe režiimiga roolivõimendi, elektrilised aknatõstukid esiakendel jms.

155 000kroonine hindade algus pole superminide seas üliodav, kuid ka mitte kallis. Grande Punto pole päris tüüpiline supermini, enamikust rivaalidest on see suurem ja ka baasversioonis hästi varustatud.