Argipäevaeepika: Chevrolet Epica

- -

Chevrolet Epica on, nagu nimigi vihjab, rahulik ning mitte just eriti luuleline − tegu on ratsionaalse inimese praktilise sõiduvahendiga.

Baashinnaga 270 600 krooni saab kätte keskklassi sedaani, millel on kaheliitrine mootor ning korralik varustus. Epicas pole, nagu nimigi ütleb, midagi, millest lõputult vaimustuda või mida maapõhja kiruda. See on korralik auto inimesele, kelle jaoks pole kaubamärk esmatähtis ja kes tahab õhtul rahulikult uinuda, ilma et peaks autot varaste hirmus ketiga randme külge kinnitama. Siiski, kui konkurendid Kia ja Hyundai pakuvad sõidukitele viieaastast läbisõidupiiranguta garantiid, on Chevrolet’l see kolm aastat või 100 000 kilomeetrit.

Epicast leiab disainivihjeid nii BMW-le (esituled) kui Volkswagenile (tagatuled). Terviktulemuseks on korralik, kuid kiretu sedaan, kus miski silma ei riiva, aga eriliselt ei rõõmusta ka – täiesti tavaline kolmemahulise kerega auto. Sisemusest leiab ka natuke vihjeid Mercedesele – Epica uksel on samasugune istmekujuline lüliti, mille abil käib Saksa tootja luksuslikematel mudelitel istme reguleerimine. Epical lülitub sarnasest istmesoojendus.

Kehv loetavus

Nahkviimistlusega proovisõiduauto sõitjateruum jätab soliidse mulje, metallitooni ehisliistud sobivad tumedates toonides tervikusse hästi. Selgete numbritega näidikud on heledates raamides üksiti nii hästi loetavad kui ka elegantsed.

Paraku ei saa sama öelda keskkonsoolil oleva kliimaseadme ekraani kohta. Kui reisiarvuti näit mahuks ehk veel sinna pilti kirjuks ajamata, siis kompass on selgelt üleliia. Pealegi, kellel nüüd ikka on nii väga vaja teada, kas Epica nina vaatab parasjagu põhja või lõunasse.

Miinuseks on ka kella ja raadio ekraanide kehv loetavus päikesevalguses. Kuna autol pole päevatulede automaatikat (see on üsna kummaline: valuveljed ja mis-kõik-muu on baasvarustuses, kuid automaatselt lülituvate kohustuslike tulede eest tuleb 750 krooni juurde maksta), tuleb sisse lülitada lähituled, mille tulemusena tumendatakse igati põhjendatult raadioekraani valgustust. Kui aga ekraan on piisavalt eredalt valgustatud, ei põle esilaternad.

Roolil saab reguleerida vaid kõrgust, mitte sügavust. Ruumi jätkub Epicas aga lahedalt, seda nii ees- kui tagaistujatele. 480liitrise mahuga pakiruumi võib tagaistme seljatuge langetades avardada ka pikemate esemete veoks.

Mugav sõit

Mootoreid leidub Epica valikus esialgu kaks, kahe- ning kahe ja poole liitrine, kusjuures mõlemad on põikiasetusega reaskuuesed.

Proovitud 2,5liitrine arendab 156 hobujõudu ning on seejuures tähelepanuväärselt vaikne ja viimistletud käiguomadustega. Pöördemoment 237 njuutonemeetrit on saadaval 4000 pöördel minutis.

2,5liitrise mootori kohta saab ka dünaamikat silmas pidades öelda, et see sobib Epicale hästi. Jõuallikas ei muuda ka tee- ja tuulemüra silmas pidades vaikset sõitjateruumi lärmakamaks ning suudab pooleteisetonnise tühimassiga autot piisavalt kiirendada.

Veojõud jõuab ratasteni läbi viiekäigulise automaatkäigukasti, mis võimaldab ka n-ö käsitsi lülitusi. Kaheliitrisel mootoril on hobujõude 144; tulevikus lisandub valikusse ka kaheliitrine diisel.

Muidugi ei tee kahe-koma-viiese 156 hobujõudu Epicast sportlikku sprintijat, aga pereauto tarvis on rammu piisavalt. Sportlikkust ei maksa otsida ka sõiduomadustest, küll aga peaksid rahul olema mugavuse nautlejad ja needki, kes satuvad tihti kruusateedele. Epica saab aukude ja ebastasustega hästi hakkama.

Kiirel maanteesõidul hakkab häirima ülevõimendatud rool, mis just keskosas võiks olla oluliselt toekama tagasisidega. Juhitavusele saab anda hinnangu “rahuldav” – Epica on rahuliku käitumisega, kuid piirolukorras läheb mõneti üllatuslikult libisema tagaratastega. Stabiilsuskontrolli sellele ei pakutagi, küll aga veojõukontrolli. Kiitust väärivad Epica pidurid. Need tulevad Chevrolet’ keskautoga hästi toime – ei kuumene üle ning tagavad stabiilsuse ka äkkpidurdusel.