Kiirusekummardaja

sõidurõõm, mootor, sobib ka talvistele teedele baasvarustus

Uue Audi TT välimus ei peta – see ongi nii kiire, kui paistab.

Laiad “õlad”, hoogsalt langev katus ning supersport-auto R8-ga sarnane, natuke pahelise ilmega esiosa vihjavad, et TT on võimeline enamaks kui lihtsalt linnatulede säras ilus olemiseks. Viimast on kupee-TT kahtlemata, kuid mitte ainult – kiirusekummardajaid ta alt ei vea.

Eesti sügistalvine ilm ei soosi kuidagi sport-auto klassikalist testi. Teisalt, just sellistes ei-suvi-ega-talv oludes tuleb sõita suur osa aastast, olgu sul sportauto või kallur. Ringrajasõit naastrehvidega TT-l jäi ära. See lõhkunuks rajakatet, räbaldanuks rehvid ja mõlemat asjata – testijad oleksid lõpptulemusena veendunud ainult ammu teada tõsiasjas, et talverehvid ringrajasõiduks ei sobi.

Ekstreemsed kiirused jäid küll ära, aga pisut jäärada ja hulganisti käänulisi teid (kate lumest kuni kuiva asfaldini) andsid TT-le piisavalt aega juhi veenmiseks, et sõna “sportauto” on jätkuvalt kohane kasutada.

Külateedel ja jäärajal

Baasversioonina 523 300 krooni maksva TT tagasihoidlikum jõuallikas on juba eluajal legendiks tõusnud kaheliitrine otsepritsega turbomootor, mis oma 200 hobujõu ja 280 njuutonmeetriga paiskab TT paigalt sajani 6,4 sekundiga. Kahe siduriga S tronic on käiguvahetustel kiire nagu mõte. Numbrite keeles: käiguvahetusele kukub 0,2 sekundit.

Kuid TT-l on ka säästlik pool – keskmine kütusekulu sajale kilomeetrile on vaid 7,7 liitrit. Muidugi, gaasipedaalil püsti seistes seda ei saavuta. Kuna aga mootori maksimaalne moment on saadaval nii laias vahemikus kui 1800–5000 pööret minutis, pole reipamaks minekuks sugugi vaja viimast võtta.

Rohke alumiiniumi kasutamine (näiteks kere kaalub vaid 206 kg), tähendab kerget kaalu ja loob eeldused kiireks reaktsiooniks juhi soovidele. Kui siia lisada lai rööbe, keerukas, sportliku sõidu vajadusi arvestav vedrustus, tundlik, kuid head tagasisidet pakkuv roolisüsteem, tekibki tervik, mis pakub sõiduelamusi, kuid pole ka liiga sportlik ega muutu talumatuks ebatasastel teedel.

TT vedrustus tuleb ka aukudega kenasti toime. Muidugi ei liugle sport-auto jäätunud kruusateel nagu peegelsiledal asfaldil, aga kindlasti pole reisijail tunnet, nagu sõidaksid nad ilma vedrude ja amortisaatoriteta autos. Naastrehvidega käib siiski kaasas tugev müra sõitjateruumis.

Sportlikumat sõitu silmas pidades on hea teada, et stabiilsuskontrolli saab välja lülitada. Aga vähemalt jäärajal (sõna otseses mõttes, sest lund seal ei olnud) selgus üsna ruttu, et kiiremini saab edasi elektroonilist abilist kasutades. See ei tapnud sõidurõõmu, kuid veojõu doseerimisega tuli palju paremini-täpsemini toime kui juhi parem jalg, mis kippus liialt rattaid tühipöörlemisse laskma.

TT-d saab osta ka nelikveolisena, siis peitub kapoti all 3,2liitrine V-6-mootor 250 hobujõuga.

Napp varustus

Ehkki paberite järgi neljakohaline (2+2), sobib tagaiste pigem panipaigana kasutada kui istuda. Sinna lihtsalt ei mahu. Kuna tagaistme seljatoed on allaklapitavad, ei peagi tegelikult teesklema, et autol on tagaiste – saab luua püsivalt mahuka pakiruumi (700 liitrit, kui istmed üleval, siis 290).

Juhikoha saab paika panna rätsepaülikonna täpsusega, ergonoomika kallal pole võimalik norida. Tõsi, viimast ühe väikese erandiga – pakiruumi avamine peab olema roolikeeraja poolt heakskiidetud ning selle kinnituseks vajutatakse vastavat nuppu kas võtmel või ukse siseküljel. Ilma luuki lahti ei saa.

Küll aga annab põhjust norimiseks varustusnimekiri – rohkem kui pool miljonit krooni maksval TT-l on vaid raadiovalmidus, juurde tuleb osta istmesoojendused, kiirusehoidik ja palju muud, mis võiks selleks hinnaklassis baaspaketis sisalduda.