Senisest sõiduautolikum CR-V

praktiline ja mahukas, hea varustusega, ökonoomsed mootorid lärmakas diiselmootor

Ülieduka CR-V kolmanda põlvkonna puhul ei saa enam rääkida ettevaatlikust mudeli­uuendusest. Kasvav konkurents nõuab julgemaid samme ja nii on CR-V täiesti uueks tehtud – nägusamaks, praktilisemaks ning veelgi pehmemaks kui varem.

Uue CR-V puhul väärib kõigepealt muidugi tähelepanu varasemast, igavalt korrektsest kuubikukujust hoopis julgem disain. Civicu pretensioonikusele CR-V vastu ei saa, kuid omalaadselt lahendatud ninaosa või hoogsalt kukkuv (näiteks Ssangyong Rodiusele sarnanev) aknajoon panevad pikemalt järele vaatama küll.

Peale diiselmootori ja ülekandesüsteemi pole samaks jäänud peaaegu mitte midagi.

Varasemast pisem

Erinevalt üldlevinud trendist, kus iga mudel varasemast ikka kogukam saab, on CR-V mõõtmed hoopis kahanenud. Tõsi, mitte palju: 3 cm madalamaks ja tagaukselt pakiruumi põhja alla kolinud varuratta arvelt 10,5 cm lühemaks. Eelmise mudeli trumpi ehk praktilist sõitjateruumi on aga suudetud veelgi arendada. Viis reisijat tunnevad end CR-V-s lahedalt ning pakkegi mahub kaasa 524 liitri jagu. Tagaistme seljatugi on kolmes jaos allakeeratav ning istmed ise kahes osas sõitjate põlve- või pakiruumi suurendamiseks ette-taha sõidutatavad.

Uksed käivad nüüd laiemalt lahti ning tagaluuk ei avane enam kõrvale (valele poole pealegi), vaid üles. Pakiruumi vahele on ehitatud eemaldatav riiul, millele on mugav asju panna – ei pea kummardama. Selle alla saab aga peita kraami, mida hea meelega vargapoiste silme alla ei jätaks.

Armatuurlauda kujustades pole eriti hoogu satutud: Civicuga seda võrrelda ei saa, käimagi keeratakse CR-V võtmest. Küll aga on vähemalt tippvarustuses autol küljes sedavõrd palju nuppe (roolil näiteks 17), et nende seas orienteerumiseks tuleb põhjalikult kasutusjuhendisse süveneda. Mõni CR-V-le omane kiiks on aga kadunud: enam ei kuulu varustusse väljatõstetav piknikulaud ega üleskeeratav lauake esiistmete vahel, ka on automaatkasti kang on kolinud roolisambalt tavalisemasse kohta armatuurlaua alaossa.

Kaks mootorit

Mootoreid on CR-V-le valida kahe seast. Kaheliitrine i-VTEC ottomootor ei ole mitte vana sama kubatuuriga jõuallika edasiarendus, vaid ühest perekonnast Civicu 1,8liitrisega. Töötab see Hondale omaselt – vaikselt, vibratsioonivabalt ja kogub varmalt pöördeid. Teine variant on paljukiidetud 2,2liitrine diisel i-CTDI.

Tootja rõhutab, et uue CR-V väljatöötamisel pole esikohale seatud mitte dünaamikat (kuigi ka see on paranenud), vaid säästlikkust. Nii on mõlemal mootoril varasemaga võrreldes vähenenud kütusekulu ning õhku paisatavate heitgaaside hulk. Diislil, muide, peamisel tänu kere paranenud aerodünaamikale. Niisiis märgitakse keskmiseks kuluks saja kilomeetri kohta diislil vaid 6,5 ja bensiinimootoril 8,1 liitrit. Proovisõidul seda kuigi täpselt mõõta ei õnnestunud, kuid kordamööda ummikutes seistes ja kiirteel kihutades näitas i-CTDI pardaarvuti meeldivalt väikeseid numbreid tõesti – keskmiselt nii 7,5 liitrit sajale kilomeetrile.

Kuigi sajani kiirendavad mõlema mootoriga autod praktiliselt võrdselt, pakub diisel sõidumõnu kaugelt enam – sel on lihtsalt palju-palju rohkem jaksu. Kui kuuenda käiguga möödasõidule minna, on üks juba hetke pärast tagasi oma reas ja teine kogub alles hoogu, et sellest välja keerata.

Kõige hea juures annab paar etteheidet teha ka diislile. Millegipärast on sama jõuallika tööhääled Accordis palju paremini summutatud, CR-V-s kostab diisliplärin liigselgelt kõrvu. Samuti võiks mootoripidurdus veidi sujuvamalt toimida.

Diislile automaati ei saa

Automaatkäigukasti pakutakse kahjuks endiselt vaid koos bensiinimootoriga. Ülekandesüsteem on sisuliselt jäänud samaks – tagumised rattad lülituvad tööle, kui esimesed puksima hakkavad. Väikeseid täiustusi on siiski tehtud, muuhulgas reageerib 4WD nüüd läbilibisemisele kiiremini. Kinnituisanud või mudamülkaks muutunud teedel, kuhu keskmine kasutaja ehk mõne korra aastas satub, piisab sellest kindlasti.

Rõhk turvalisusel

Proovisõit kahjuks raskeid olusid või kruusateid ei sisaldanud, kuid asfaldil meenutavad CR-V sõiduomadused tõepoolest pigem tublit mahtuniversaali kui maastikuautot.

Isteasend on kõrge, auto kuulab rooli hästi ning on kindel nii kurvides kui 150kilomeetrise tunnikiiruse juures. Sportlikule universaalile CR-V muidugi lähedale ei saa, kuid tänu madalamale raskuskeskmele ja lihvitud vedrustusele kuulub kindlasti klassi etteotsa.

Turvalisuse arvelt pole Honda järeleandmisi teinud – ei varjata, et EuroNCAPil minnakse püüdma maksimum-skoori. Oma osa peaks selles andma kuus turvapatja, turvakere (ACE), kuus standardturvapatja ning terve rida kavalaid elektroonikavigureid.

Neist AFS keerab parema nähtavuse nimel kurvi suunas ühte laternat, CMBS aga hoiatab pinisemise, hoiatuslambi vilgutamise ja turvavööde pingutamisega juhti takistusele otsa sõitmast ning kui seda tähele ei panda, pidurdab autot (järsult küll, kuid mitte seiskumiseni). Kiirushoidja ACC oskab pidada ettenähtud pikivahet, VSA hoiab autot ekstreemsemates situatsioonides stabiilsena ja TSA tunneb ära, kui järelhaagis hakkab ohtlikult käituma, ning võtab autol hoogu maha.

Hinnad tõusevad

Praegu saab CR-V kätte 326 00 krooniga, jaanuarist müügile jõudva mudeli hinnad algavad 344 000 kroonist. Diislil on erinevus väiksem: 391 000 versus 409 000 krooni. Põhikonkurent Toyota RAV-4 on veelgi kallim, samuti Nissan X-Trail, odavamad aga näiteks Suzuki Grand Vitara ja Hyundai Tucson.

Varustustasemeid on CR-V-l neli. Õnneks saab ka baashinnaga (Comfort) kätte juba enam-vähem kõik vajaliku ehk konditsioneeri, 17tollised valuveljed, elektriaknad ja soojendusega peeglid ning CD-mängijaga raadio.