Petlikult võimas diisel-Epica

varustus, vaikne sõitjateruum, ruumikas ja mugav konkurentidest kallim, madalatel pööretel jõuetu mootor, omapärane roolisüsteem

Chevrolet Epica diiselmootori näitajad on soliidsed, kuid et neist rooli taga rõõmu tunda, tuleb autoga veidi kohaneda.

Harjumist nõuab diisel-Epica kahepalgelise iseloomu tõttu. Tehaseandmete järgi on sel kilovatte 110 ja pöördemomenti 320 Nm, kuid vääriliselt pääsevad need esile alles 2000 mootoripöördest ülalpool.

Praktikas tähendab see, et kui linnasõidul kukub tahhomeetri seier madalamale, ei anna gaasipedaali pressimine peaaegu mingit tulemust, ning jõudes lõpuks üle n-ö maagilise piiri, võib eessõitjale tagant sisse kiirendada.

Küll on Epica omas elemendis maanteel – sõitjateruum püsib isegi suurtel kiirustel eeskujulikult vaikne, möödasõidud toimuvad nobedalt, vedrustus on mugav. Kui lisada veel rikkalik varustus ning üsna head heli tegev stereosüsteem, saamegi auto, millega on pikki vahemaid lihtne ja mõnus läbida.

Kallim kui konkurendid

Rahuliku juhi käes püsib rõõmustavalt pisike ka kütusekulu – pardaarvuti järgi nii viie ja poole liitri juures. Tõsi – juhi vahetus vähe närvilisema vastu kasvatab seda lihtsasti liitri võrra. Väikese miinusena võib mainida kummalist roolisüsteemi: tundub, otsekui hakkaks võimendus tööle viivitusega. Algul on rool kummiselt jäik ja rohkem keerates muutub ootamatult väga kergeks.

Epica hinnad algavad 270 500 kroonist (kaheliitrine ottomootor), proovitud LT-varustustasemega diisel maksab 360 000 krooni. Kuigi LT tähendab, et ekstrahinna eest polegi peaaegu ühtegi mugavuslisa juurde osta, võib ikkagi summat kõrgeks pidada: näiteks samuti kaheliitrise diisliga (tõsi, veidi nõrgemaga) Kia Magentise saab kätte 310 000 ning Hyundai Sonata isegi 300 000 krooniga.

Epicale pakutakse ka diiselmootori ja automaatkäigukasti kombinatsiooni, auto hinnale lisab see juurde vaid 8000 krooni ja keskmisele kütusekulule poolteist liitrit.