Tiguaniga Eesti teedel

mugavus, ruumikus, kiirendus, juhitavus pisidetailid (vt tekst)

Autoleht on varasematel kuudel Volkswagen Tiguanile rohkelt kiitust jaganud, aga seni puudus meil tegelik sõidukogemus Eesti teedelt.

Pärast nädalavahetust Tiguaniga linnas, maanteedel ja külavaheteedel tuleb tõdeda, et meie oludesse sobib uus Volkswagen väga hästi. Kohati lausa hirmuäratavalt konarlikuks muutunud Tallinna tänavatega kohandub Tiguani vedrustus hästi, hoides ebameeldivad põrutused ja löögid sõitjatest eemal. Seejuures pole veermik vedelalt pehme, vaid pakub juhile teepinnal toimuvast piisavalt tagasisidet.

Põgus automatk loodusesse ehk Pakri poolsaare auklikele, vesistele või lausa jäätunud teedele andis tunnistust ka Tiguani maastikusuutlikkusest. Proovitud versioon Track&Field võimaldab tõusudel suuremat pealesõidunurka kui tavamudel (28/18 kraadi), ühtlasi oli palju abi mägipidurist ja laskumisassistendist. Viimane aktiveerub off-road-nupu abil, mis muudab ka mootori töö vähem äkiliseks.

Diislid 40 000 krooni kallimad

Varem proovitud diiselmootoritega võrreldes on 1,4liitrine TSI-bensiinimootor vähemalt sama äkiline. 150 turbohobujõudu tagavad erksa kiirenduse ning kütusekulu ei trügi kõrgustesse. Arvestades TSI-jõuallikaga tehtud edasiminekut, võib see olla Tiguanile parim mootorivariant, eriti veel, kui diislid on üle 40 000 krooni kallimad.

Kas Tiguan on siis lausa ideaalne linna­džiip? Tegelikult siiski mitte, sest paar detaili mõjuvad pisut ärritavalt. Esiteks võiks ligemale 400 000kroonisel autol kiirusehoidik baasvarustusse kuuluda (hind 2300 krooni), kuigi ülejäänus on varustus korralik. Teiseks ei lase Tiguani tagaluuk mootori töötades end väljastpoolt avada ja elektriline seisupidur teeb seistes veidrat surinat, mis on sõitjateni selgelt kuulda.

Aga nagu öeldud, on tegu detailidega, sest muus ei võimalda Tiguan enda kallal norida.