Väljast uhke, seest argine Sandero

mugav vedrustus, disain, hind baasvarustus, jõuetud mootorid

Dacia Sandero on 70 protsendi ulatuses sama auto nagu aastate eest esitletud Logan. Kui arvestada, et väliselt on need kaks täiesti erinevad, polegi midagi imestada, et autos istudes ja sellega sõites suuri üllatusi oodata ei maksa.

Sandero välimusele pole ette heita vähimatki, eriti kui arvestada, et auto kannab endas ikka Daciale omast ideoloogiat: vähese raha eest palju autot. Nüüd saab siis vähese raha eest palju ilusat autot. Kuigi loodud Logani põhjal, on Sandero telgede vahe ning ka enamik muudest mõõtudest Logani omadest veidi pisemad.

Olematu baasvarustus

Sõitjateruumi väidab PR-osakond siiski eriti avara olevat. Praktikas on asi küll veidi teistmoodi – esimestel istmetel kannatab küll ka kui tahes suurel mehel sõita, kuid tema taga jääb jalaruum ikka väga napiks. Väikese pere autolt palju enamat muidugi nõuda ei saagi.

Moderniseerimise käigus on sõitjateruumis üle käidud palju pisikesi detaile. Nii on esimestele ustele tekkinud korralikud käepidemed, tagumistel kasutatakse aga ikka vanu pisikesi ja ebamugavaid aasasid. Armatuurlauda saab tellida mitmetoonilisena, mis muidu igavale üldilmele palju juurde annab.

Mille poolest aga keskmine Sandero keskmisest muust autost silmatorkavalt erineb, on nuppude vähesus. Nimelt on auto baasvarustus sedavõrd kasin, et peale ventilatsiooni- ja tulede lülitite juht suurt midagi vajutada ei saagi. Mõistagi – see võimaldab baashinda madalana hoida. Kui on soov siiski auto elektriakende-peeglite, konditsioneeri jms-ga varustada, on see lisaraha eest ikka võimalik.

Proovisõidul anti võrrelda ka roolivõimendita ja -võimendiga autot. Kuigi esimene võib praeguseks näida igandina 1980ndatest, kannatab sellegagi vabalt sõita. Parkimisplatsidel, tõepoolest, on ju natuke ebamugavam, kuid maanteel on roolivõimendita auto see-eest kindlam.

Rohkem ei pea olema parem

Esialgu pakutakse Sanderot kahe bensiinimootoriga: 1,4- ja 1,6liitrisega. Nagu kõik muugi tehnika, on need pärit väikestelt ja vanematelt Renault’delt. Tegu on kaheksaklapiliste jõuallikatega, mis annavad vastavalt 75 või 87 hobujõudu, neelavad keskmiselt 7 või 7,2 liitrit kütust saja kilomeetri kohta ning kiirendavad sajakilomeetrise tunnikiiruseni 11,5 või 13 sekundiga. Numbrites on erinevused väikesed ja suurt vahet pole ka autode käitumises – Sanderot veab 1,4 rahuldavalt ja 1,6 on ehk vaid karvavõrra jõulisem.

Sandero vaieldamatuks plussiks on mugav vedrustus. Suhteliselt pehme seade, kõrge profiiliga rehvid (165/80 R14!) ja ka pikk telgede vahe lubavad kehvadel teedel suurema raputamiseta sõita, sama ei saa öelda sugugi kõikide väikeautode kohta. Sportliku sõidumaneeriga juht pehmest ja uimasest Sanderost muidugi suurt ei pea.

Loganist kallim

Lõpuks hindadest. 1,4liitrise mootoriga Sandero hakkab maksma 120 000 krooni, 1,4liitrine lisab .. krooni. Sellega on Sandero Loganist umbes 10 000 krooni kallim, ent turul sellegipoolest üks odavamaid. Odavaks kujuneb ka Sandero ülalpidamine: hooldusvälp on tõstetud 30 000 kilomeetri peale, garantii kehtib kolm aastat või 100 000 kilomeetrit ning mille üle Dacia inimesed eriti uhked on: tänu pikalt nii Renault’del kui Loganil testitud tehnikale peaks Sandero väga töökindel olema.