Uus Thalia – silmapaistvalt nigel

suur pakiruum, pehme vedrustus, neli ratast, neli istekohta välimus, kiirendus, juhitavus, koostekvaliteet, ergonoomika

Eelmine Renault Thalia oli väga armastatud auto – Türgis, Alžeerias, Venemaal ja Marokos. Ka uut mudelit saadab neil turgudel kindlasti menu, aga kas vaesel ajal peaks ka eestlased oma silmad Renault säästusedaani poole pöörama?

Lühike vastus kõlab: ei peaks! Olgu kui odav tahes, uut Renault Thaliat saab soovitada ainult kriitikameeleta autoostjale.

Kohe alguses olgu märgitud, et tegemist ei ole Renault Clio sedaanversiooniga, vaid hoopis eelmise, 1998. aastal debüteerinud Clio veermikul põhineva sõidukiga. Arusaadavalt tulenevad sellest ka auto omadused.

Väliselt meenutab uus Thalia rohkem siiski praegust kui eelmist Cliot, kuid pakiruumi külgepookimine on auto proportsioonid rikkunud. Ühegi nurga alt ei näe Thalia kena ega isegi meeldiv välja – vööliin on liiga madal, külgvaade tundub venitatud, rattad pisikesed ja detailid juhuslikud. Ebaõnnestunud disainiga võiks ehk isegi leppida, kui Renault oma pressi- ja reklaammaterjalides ei rõhutaks, et tegu on elegantse autoga. Kui Renault Thalia on elegantne, peaks selle sõna uuesti defineerima.

Autosse istudes ootab juhti eelmise Clio ja Dacia Logani mõjudega miljöö. Ruumi on esiistmeil keskpäraselt, tagaistmel üsna vähe. Istmed pakuvad kesist tuge, kuid rohkem häirib pikemal sõidul liiga lühike istmepadi, millega paistavad silma ka teised Renault väiksemad mudelid. Sõitjateruumi plastmaterjalid ja kangad on ootuspäraselt lihtsad, koostekvaliteet teeb aga murelikuks – proovisõiduauto uksepolster loksus.

Thalia peamine trump on pakiruumi mahukus: 506 liitrit on esindusautodele omane näitaja, mitte aga pisikesele säästusedaanile. Pakiruumi mahub õige mitu kotti kartuleid, suur hunnik küttepuid või isegi (kokkupanduna) muruniiduk. Laadimisel häirib pakiruumi väiksevõitu ava ning katmata plekist serv, mis saab küttepuude või muruniiduki veol kiiresti kriimustatud.

Transpordiülesannetega ei tohiks Thaliat siiski üle koormata, sest 1,2liitrine baasmootor jääb jänni isegi tühja auto liigutamisega. Parem valik on 1,5liitrine diisel, mis pakub 85 hobujõudu ja tundub bensiinimootorist palju nobedam, kuigi tehase andmetel on autode 0–100 km/h kiirendusaeg praktiliselt võrdne.

„Elegantsuse” ja mahuka pakiruumi kõrval toob Renault Thalia kolmanda trumbina välja ka madalad pidamiskulud – bensiinimootor vajab keskmiselt 5,9 l / 100 km kohta, diisel aga kõigest 4,3 liitrit. Need on tõesti tublid näitajad, käigu võrdlus majasisese rivaali Logani või teise peakonkurendi Fiat Albeaga.

Oma osa madalas kütusekulus mängib kindlasti ka rehvivalik (väikse veeretakistusega ökorehvid), mis proovisõiduautol ei jätnud mõjutamata sõiduki juhitavust.

Konaruste ja aukudega tuleb Thalia veermik toime, kuid kurvisõit võib esimesel katsel ehmatada. Auto esiosa hakkab libisema juba väga madalal kiirusel, rattad ei püsi teega kontaktis ja kere õõtsub-kõigub kontrollimatult igas suunas. Sportlikkust ostjad arusaadavalt selliselt autolt ei oota, kuid loogilist juhitavust küll.

Kriitikat Renault Thalia suhtes võiks ehk pehmendada, kui see maksaks vähem kui ülalmainitud Dacia Logan (baashind 114 900 krooni). Uue Thalia hinnad peaks startima 140 000 krooni piirimailt, mille eest saab väga heas varustuses Logani või kobeda kahe-kolmeaastase Toyota Corolla.