Nissan NP300: töö käib ilma vileta

hind, kandevõime, haagiseveovõime, maastikusuutlikkus vedrustus- ja kabiinimugavus

Nissan NP300 pikapiga võib muidugi ka linna peal eputada, kuid auto on omas sõiduvees hoopis siis, kui tuhatkond kandevõimekilogrammi kasutusele võetud ja nelikvedu sisse lülitatud.

Napilt alla 300 000kroonisesse baashinda mahub NP300 väikseima kabiini, kuid suurima kastiga versioon – esimene mahutab lisaks juhile veel reisija ning kasti pikkuseks märgitakse 2,2 meetrit. Testiauto, topeltkabiiniga mudeli soetamiseks tuleb loovutada 60 000 krooni enam, pardale mahub neli reisijat ja kasti pikkuseks mõõdetakse 1,5 meetrit. Nende kahe versiooni vahele nii hinnalt kui ka kaubaveovõimelt mahub veel nime King Cab kandev mudel.

Nagu auto olemuski, on varustusnimekirigi pigem tarbesõidukilik kui sõiduautole omane: turvapatju leidub vaid kaks, stabiilsuskontrolli pole üldse, ABS on siiski standardvarustuses. Kõlaritemüriaadi asemel leidub neid autos vaid kaks, kuid näiteks konditsioneer kuulub kõigi mudelitel põhinimekirja nagu kahel suurema kabiiniga versioonil ka istmesoojendused.

Argisus väljendub disainiski, kroomitud radiaatorivõrega lõpeb glamuuriloetelu enne, kui alata saab. Lisade nimekirjast leib otsija siiski ka valuveljed. Luksusliku varustuse ihaleja peaks NP300-le eelistama Nissani teist pikapi Navarat.

Vana kooli värk

Sõitjateruumi materjalid on tööautole kohased: hõlpsasti puhastatavad ja mitte liiga kallid, et iga kriimu, milliseid pikapi sihipärasel kasutamisel ikka ette tuleb, märkama (rääkimata põdemisest) peaks. Küll võiks aga panipaiku rohkem ja mahukamaid leiduda: joogipudeli hoidikute limiidiks on pool liitrit ning taskud ustes nii kitsad, et nende põhjast pastaka kätte saamiseks tuleb käsi sinna lausa jõuga pressida. See, et isegi kõrvalistuja päikesesirmis pole peeglit ei oma vähimatki tähtsust, sest põdrajahile sõites pole seitli sirgus oluline.

Juhtimisseadmed on loodud n-ö vana kooli paremaid traditsioone silmas pidades. Seda absoluutselt ilma igasuguse irooniata. Ventilatsiooni ja kütteseadme horisontaalselt liikuvad hoovad on rappuvas autos palju paremini kasutatavad kui pöördlülitid.

Tagaveolt saab kiirele nelikveole või maastikukäigule üle minna samuti väga ühemõtteliselt – vastava kangi abil. Ei mingit elektroonikat, vilkuvaid tulukesi ja piuksumist. Kang konkreetselt teise asendisse ja minek! Seda, millisesse asendisse, peab juht teadma, võimalust „panen automaatrežiimi peale, küll elektroonika välja aitab” NP300-s ei leidu nagu ka mägipidureid ja kohaltvõtuabisid.

Sõidab kiirustamata

Kapoti all toimetab 2,5liitrine 133 hobujõudu arendav diisel. Oma 305 njuutonmeeetrise pöördemomendiga näitab ta üles tähelepanuväärset sitkust, kuid mitte plahvatuslikku jõudu. Viimasest kõneleb ka 16sekundiline kiirendusaeg paigalt sajakilomeetrise tunnikiiruseni, samas kui möödasõitudeks jagub muskleid piisavalt.

Umbes tonnine kandevõime ei anna põhjust suurteks ootusteks sõidumugavuses. Redelraami, lehtvedrude ja taga jäiga sillaga NP300 sõidabki nagu veoauto – auklikul teel raputab päris mehiselt. Samas ei saa teha juhitavusele etteheiteid: kohmakas küll, kuid samas ettearvatav ja loogiline, nii saab iseloomustada pikapi käitumist juhitavuskatsetel.

Auto viiemeetrine pikkus koos 12,8meetrise pöörderingiga tähendavad, et manööverdamiseks vajab NP300 ruumi omajagu. Samas on väljavaade juhikohalt äärmiselt hea, mis võimaldab ka kitsastes oludes, olgu selleks siis manööverdamine linnaoludes või sõit maastikul, täpselt tegutseda.

Tähelepanuväärne on NP300 haagiseveovõime, võib sikutada võib kuni kolmetonnist piduritega treilerit.