Seest uuem kui väljast

hind ja varustus, vaikne ja ruumikas kütusekulu, jäigapoolne vedrustus

Suzuki Grand Vitara on läbi teinud mudelivärskenduse, mõningatest edevamaks muudetud välisdetailidest olulisemad uudised peituvad mootorikatte all: valiku tippu lisandus korraga kaks uut jõuallikat.

Eesti oludes tähtsamaks ja ostjate hulgas populaarsemaks osutub kindlasti 2,4liitrine reasneljane mootor. Varasemast kaheliitrisest on see oluliselt võimsam (169 hj vs 140 hj) ning kannatab reipat sõitu ka koostöös automaatkäigukastiga. Antud mootoriga koos on see vaid neljaastmeline, kuid vaatamata sellele vahetab käike sujuvalt ja ka liigselt viivitamata. Eriti võib uue koosluse tööd kiita linnaliikluses, maanteel möödasõitudel kipub küll kisa rohkem ja villa vähem olema (st müra rohkem ja kiirendust vähevõitu). Kui just kolmest treilerist korraga ei taha mööda kihutada, piisab siiski sellestki täielikult.

Küll kippus oodatust suuremaks kütusekulu: peamiselt maanteesõidul sai seieri järgi poole paagiga (u 33 l) sõita 260 kilomeetrit. Muidugi oli auto läbisõit tee alguses ka vaid mõnikümmend kilomeetrit.

Teine uudis on 3,2liitrine V-6 (233 hj), mida pakutakse vaid koos viiekäigulise automaatkäigukastiga. Nelikvedu on Grand Vitaral püsiv ja veojõudu jagatakse alajuhitavuse vähendamiseks suhtes 47/53 tagarataste kasuks. Aeglustit saab sisse lülitada pöördnupust keskkonsoolil.

Väliselt tunneb uuendatud Grand Vitara ära kroomisemast iluvõrest ja suunatuledest küljepeeglites, pisemaid detaile on veel. Tõsiselt on tegeletud varem Grand Vitarale ette heidetud liigkõrge sisemüra isoleerimisega: auto on keskmiselt kahe detsibelli võrra vaiksem ja kui see number midagi ei ütle, siis praktikas tähendab 2 dB Suzuki väitel, et nüüd müriseb 90 km/h sõites auto sama palju, kui varem 80 juures. Edasiminek on igal juhul selgesti kõrvaga kuuldav.

Standardvarustuses on nüüdsest kõigil Grand Vitaratel ESP ja ketaspidurid ka taga (v.a kolme uksega 1,6). Lisaks veel ka kliimaseade, roolilt juhitav stereosüsteem ning kiirusehoidja jpm.